Jumal: olgu, teeme nii, et öösel enne valimisi sajab terves Eestis maha paks kiht jäätist!
Ahoi, ristirahvas!
Peab ütlema, et olen oma uue noore sulasega väga rahul. Vanainimesehais on kirikutest kadunud ja see on kõige tähtsam. Urmas on toonud enesega kaasa uued tuuled. Juba võib nii mõneski kantslis näha punapõsiseid naiskirikuõpetajaid kilkamas, noored pritsivad üksteist ristimisveega ja käivad lühtrite otsas kiikumas. Kui asi nii edasi läheb, saame ehk varsti ka peenikest peret! Nii peabki, nii on õige, millal siis veel vallatleda, kui mitte noores eas! Jah, noor sulane on ikka teine tubakas kui vana! Sõbradki on tal sootuks teistsugused kui need ätid, keda Põder endaga kaasa vedas – need ainult proovisid käärkambris selga oma matuseriideid ja keerutasid peegli ees. Urmase sõbrad on samasugused noored kasakad nagu ta isegi. Ilus vaadata, kuidas nad risti peal võistu lõuga tõmbavad, lihased mängivad naha all justkui hülged meres. Hiljuti kutsus Urmas jälle ühe sõbra külla, olid simmanil tuttavaks saanud. Mina ei ole kunagi keelanud oma sulastel sõpru koju tuua, las istuvad parem kultuurselt kirikus, selle asemel et kusagil kangialuses põuest pipraviina joovad. Uue sõbra nimi oli Taavi ja Urmas ütles, et Taavi on peaminister.
„Papa,” pöördus ta minu poole. „Kallis papake! Taavil on sulle üks väike palve. Kas sa aitad teda?”
Ma ei suuda Urmasele kunagi ära öelda, kui ta mind papaks kutsub, tal on siis alati nii armsalt paluvad silmad ja mopsis musi. See Taavi oli ka kena poiss, suurte punnis põskedega – kohe näha, et poisil on hea isu. Mulle sellised meeldivad: söö, mida jumal sulle annab, ja ära pirtsuta! Nii et ma laususin lahkelt: jaa-jaa, las Taavi aga tuleb oma väikeste soovidega minu juurde, vaatame, mida teha annab.
„Armas jumal,” ütles Taavi. „Tee palun nii, et kevad ei tulekski.”
„Mis nali see siis on?” imestasin mina. „Oi, Taavi, kas sulle tõesti nii väga meeldib kelgutada ja lumesõda mängida?”
„Meeldib jah,” läks Taavi nägu laia naeru täis. „Ja uisutada meeldib ja lumememme teha… Aga peale selle lubasin ma rahvale, et Eestist saab uus Põhjamaa. Kui nüüd kevad tuleb ning lilled õitsema hakkavad, siis ju mu valimislubadus kukub läbi ja mind ei valitagi peaministriks. Armas jumal, tee nii, et talv oleks igavene! Et külma oleks 30 kraadi, taevas vehkleksid virmalised ja lumemehed oskaksid rääkida, nii nagu lumememm Olaf filmis „Frozen””
„See on päris suur soov,” ütlesin tõsiselt. „Kui ma selle täidan, siis ei tärka enam Eestimaa põldudel vili, loomadel pole rohtu, mida süüa, ja kõikjale saabub nälg. See oleks ju kole. Sellise nälgiva riigi peaminister sa ometi olla ei tahaks.”
Igavene talvSiis ei tärka enam Eestimaa põldudel vili, loomadel pole rohtu, mida süüa ning kõikjale saabub nälg.
Taavi jäi hetkeks murelikuks ja pidas Urmasega sosinal nõu.
„Meile tuli hea mõte!” ütles ta siis rõõmsalt. „Tee nii, et lume asemel oleks jäätis! Siis ei jääks keegi nälga: lakuks natuke hange ja kõht olekski täis!”
Vaata, kui arukas ja naksakas poiss! Hea nõu kohe varrukast võtta. Puhkesin naerma.
„Olgu, poja, teeme nii, et öösel enne valimisi sajab terves Eestis maha paks kiht jäätist! Olgu su teekond Toompeale magus!”
„Jess!” hüüdsid Taavi ja Urmas ning lõid teineteisele plaksu.
