Foto: Shutterstock / EPL

Tahan visata kivi kõigi nende kapsaaeda, kes jauravad, et ei ole kedagi valida, ja vehivad oma seisukoha õigustuseks mõne autoriteedi pillatud sõnakõlksu või luuletusega. On, keda valida. Ja kui vahepeal tõesti tundub, et poliitikud tükivad niimoodi esile, et see ajab südame pahaks, siis võiks vähemalt kaaluda mõtet, et ega neil eriti teisi võimalusi silma jääda ei ole. Lõpuks valime ju meie („meie”, mitte „teie”, ammugi mitte „nemad”) just neid poliitikuid, kes esitavad võrgutustantsu kõige paremini. Meile.

Jah, kui juhtume nägema midagi kahtlast, siis krimpsutame pahakspanevalt oma väikekodanlikke koonusid, aga kui tsirkus on linnas, siis torkame hõlmad vöö vahele ja rüsime kõiki neid ilmaimesid vaatama. Ja kuna küllalt paljudel juhtudel on tähelepanekul, et iga tähelepanu on hea, tõepoolest tõepõhi all, siis kokkuvõttes annab meie tige vilekoor täiesti tervele inimesele hea põhjuse kleepida oma näkku tohutu kärn ja turjale mõõtudelt mõnd Eesti mäge meenutav küür. Ühesõnaga: kipume saama seda, mille eest maksame.

Poliitikas oleme kõik profid?

Saan muidugi aru, et paljud inimesed ei ole poliitikaga eriti kursis, aga kummalisel kombel usuvad tihti täpselt needsamad inimesed, et me oleksime igati küpsed otsedemokraatia viljastavates tingimustes üheskoos arukaid otsuseid langetama. Kujutage nüüd ette olukorda, kui meil on Eestis miljon spetsialisti, kes teavad kõike Rail Balticust, tselluloositehasest, autoriõigusest ja pagulaskriisist... Oot, see läheneb juba mürinal meie võimete piirile, aga keegi peaks ju uurima tüvirakke ja ajalugu ning vajalikke ameteid on veel päris mitu.

« Avalehele 27 Kommentaari