Jüri Ratas Foto: Ilmar Saabas

Eesti Konjunktuuriinstituudi ekspertide-analüütikute värske hinnang majanduse üldolukorrale on 4,3 punkti skaalal 1 kuni 9. Tegemist on viimaste aastate madalaima näitajaga, mis on tugevalt langenud nii võrreldes 2014. aasta lõpu (5,6 punkti) kui ka 2015. aasta septembriga (5,4). Investeeringute mahud on drastiliselt vähenenud ning liiga madal tootlikkus ei võimalda ettevõtetel edukalt konkureerida eksporditurgudel.

Parimal juhul paariprotsendiline majanduskasv ei vii meid Soomele, Rootsile ega jõukale Lääne-Euroopale lähemale. Eriti olukorras, kus näiteks niigi kõrgelt arenenud Rootsi majanduskasv on meie omast isegi kiirem. See tähendab, et vahe eeskujuks seatud riikidega hoopis suureneb. Tõsine murekoht on ka võrdlus meile ajalooliselt sarnasemate Ida-Euroopa maadega. Majanduskasvu osas kaotame nii Lätile, Leedule kui ka Poolale. Balti tiigrist on märkamatult saanud rahulolev ja unine kodukass.

Valitsuse juhtpartei on küll paberi peal välja käinud uhke loosungi teha Eestist „Uus Põhjamaa", kuid siiani pole astutud ühtegi reaalset sammu soovitud suunas. Valitsuskoalitsioon toetab selgelt kokku jooksnud maksu- ja majanduspoliitikat, mille jätkumisel jäävadki Põhjamaad kättesaamatusse kaugusesse.

Eesti stagnatsioonist väljatoomiseks tuleb võimuerakondadel kõigepealt loobuda mitmetest meie riigi arengut pidurdavatest dogmadest. Täiesti põhjendamatult on välistatud sisulised ja terviklikud maksumuudatused, riigi aktiivsem sekkumine majandusellu ning riigilaenu kasutamine vajalike investeeringute elluviimiseks. Tartu Ülikooli majandusõppejõud Viktor Trasberg on võtnud valitsuse sõnade ja tegude vastuolu ilmekalt kokku: „Kuidas saame muutuda uueks Põhjamaaks, kui välistame kõik selle, mis on teinud Soomest Soome ja Rootsist Rootsi."

Avalikku arutelu jälgides jääb mulje, et nii ettevõtjad kui ka majandusteadlased on mõistnud tervikliku maksureformi vajadust. Samuti ollakse ühel nõul, et riik peab majanduskeskkonna kujundamisel märksa aktiivsema rolli võtma. Kahjuks näeme valitsuse mõtte- ja teguviisis siinkohal lausa vastupidiseid näiteid. Teatavasti tõstis valitsuskoalitsioon alates 2017. aastast majutusteenuse käibemaksu, mille tagajärjel langeb meie turismiettevõtete konkurentsivõime, võrreldes naaberriikidega. Samuti jättis valitsuskoalitsioon eraldamata 21,5 miljonit üleminekutoetusi kriisis seakasvatuse ja piimasektori toetamiseks.

Eesti majanduselu korraldamisel on ülioluline ka riigi regionaalselt tasakaalus areng. Meil tuleb tagada vajalikud teenused, töökohad ja transpordiühendused kõikjal Eestis, mitte leppida maapiirkondade elanike arvu pideva vähenemisega. Riigil tuleb koostöös omavalitsustega soodustada ettevõtlust väljaspool Tallinna ja teisi suuremaid keskusi. Ma pean silmas regionaalseid maksusoodustusi, toetusi alustavatele ettevõtetele ning Euroopa Liidu struktuurivahendite efektiivset kasutamist uute töökohtade loomiseks.

Viru Keemia Grupi hiljutine ränk koondamisotsus on nafta hinnalanguse, aga ka halvenenud majanduskeskkonna otsene tagajärg. See on selge näide, kus riik peab sekkuma ja raskel ajal toetama oma inimesi ning ettevõtteid. Tegemist ei ole ainult kohapealsete elanike isikliku mure, vaid riikliku probleemiga. Olukorras, kus Ida-Virumaa töötuse määr on juba täna üle 10%, on täiesti vastutustundetu jääda lootma turumajanduse „nähtamatule käele".

Tõsist edasiminekut vajame kõikjal Eestis ka infrastruktuuri küsimuses. Meie riik tähistab peagi oma 25-ndat iseseisvuse taastamise aastapäeva, kuid siiani pole Tallinna ja Tartu vahel neljarealist maanteed. Samuti on väljaehitamata Pärnu-Riia ning Ida-Virumaa suund ja raudteeühenduste olukord on veelgi halvem. Laadsete riiklikult oluliste objektide puhul tuleb minu hinnangul vähemalt kaaluda riigilaenu kasutamist. Tegemist on investeeringutega, mis elavdavad Eesti majandust, parandavad inimeste elukvaliteeti ning loovad uusi töökohti. Mõistliku intressiga laenuraha toel saaksime rohkem panustada ka energia kokkuhoidu ning mujale, kus investeeringud ennast rahaliselt ära tasuvad. Olgu siinkohal rõhutatud, et mingil juhul ei toeta ma laenude toel püsikulude finantseerimist ega paraadobjektide rajamist.

Kokkuvõttes tuleb Eesti arendamisel aru saada, et eilsed lahendused täna enam ei toimi ning homme ammugi mitte. Ainult õppimisvõimetu inimene teeb päevast-päeva ja aastast-aastasse samu tegevusi, lootes saada uusi ning paremaid tulemusi. Riigijuhid peavad vaatama tõele näkku ning mõistma, et Eesti majanduspoliitika vajab tõelist ja põhjalikku värskenduskuuri. Vanaviisi jätkates jääme kunagisest majanduskasvust ainult unistama ning halvemal juhul avastame end peagi uuest majanduslangusest.