Jüri Saar Vabaerakonnast: meid on valitsuses vaja, et Reformierakond ja Hundisilma peremees ei saaks kogu maailmale tunnistada, kuidas nendeta hakkama ei saada
Neil on jutumärkides alati õigus, kuid ega nende nina alt eriti midagi välja ka ei tule. Nii et esimene vastus miks küsimusele on Vabaerakonna soov ja valmisolek osaleda aktiivselt mitte äraootavalt Eestile nii vajalike ümberkorralduste elluviimisel.
Opositsiooni jäämine tekkiva kolmikliidu puhul oleks Vabaerakonna jaoks poliittehnoloogilistel kaalutlustel ilmselt kõige lihtsam võimalus, kus pole võimalik kaotada. Eriti lähiperspektiivis, sest mõlemad erakonnad, kes viimastel valimistel Vabaerakonnale hääli kaotasid, satuvad koalitsioonis olles väga haprasse positsiooni.
Nad on esimest korda Eesti uuema aja jooksul kutsunud esile sedavõrd tõsise valitsuskriisi, mis tõi kaasa valitsuse kukkumise. Ilma nende aktiivse rollita poleks valitsus langenud ja uue valitsuse ebaõnnestumisel jääb neile põhiline vastutus toimunu eest. Mitte opositsioonierakondadele, kes umbusaldamise alustasid, sest nende roll ongi koalitsiooni elu raskeks teha.
Juba ainuüksi sotside ja Keskerakonnaga ühte valitsusse minek on IRLi jaoks väga riskantne samm enda valijate poolt vaadatuna. Kuhu liiguksid need IRL potentsiaalsed valijad pärast pettumist? Vastus on − kõige tõenäolisemalt Vabaerakonda, kelle vaated sarnanevad IRLiga kõige enam. Selle tulemi tõenäosus väheneb olulisel määral, kui Vabaerakond on IRLiga samas koalitsioonis.
Sotsiaaldemokraatlikku erakonna paneb uue valitsuse õnnestumise nõue vähemalt samal määral sundseisu kui IRLi.
Juhul, kui uue valitsuse tegemine ei õnnestu või see kiiresti laguneb, tuleb taas võimule Reformierakond. Ja sinna pole kindlasti kohe asja kummalgi väiksemal vennal eelmisest koalitsioonist. Nii et oma valijatele tuleb ka sotsidel hakata seletama, miks ikkagi loobuti võimupositsioonist. Eriti, kui midagi lisaks valitsusest lahkumisele ju ei juhtunudki.
Kui uus valitsus ebaõnnestub ja enne 2019 taaskord laguneb, oleks see n.ö reaalpoliitiline pidu opositsioonis olevale Vabaerakonnale. Kes võidaks toetust ilma midagi aktiivselt tegemata ning saaks rõhuda vaid oma põhimõttelisusele ja rikkumatusele. Seega poliittehnoloogiliselt oleks Vabaerakonnal mõistlik olla opositsioonis ja piirduda koalitsiooni tegemiste kritiseerimisega.
Veelgi keerulisemasse olukorda paneb Vabaerakonna koostöö Keskerakonnaga, sest temast võib saada Keskerakonna uuendusmeelse juhtkonna päästja.
Keskerakonnas muutusi taotlev Ratas ja tema leer vajab kindlasti tuge väljapoolt, mida näitab lihtne aritmeetika. 56 häält koalitsioonis on liiga väike enamus püsiva häälte kontrolli tagamiseks, kui arvestada vastaste tugevusega. Pean siin silmas opositsioonis olevat Reformierakonda ja Hundisilma peremeest, kes mõlemad tunnevad ilmselget vajadust tõestada endale ja kogu maailmale, et ilma nendeta siinmail hakkama ei saada.
Pärast Vabaerakonna koalitsiooni võtmist pole neil enam isegi sellist teoreetilist võimalust, et saaksid kukutada valitsuse. Kui Vabaerakond mängiks ka uue valitsuse kukkumise ja erakorraliste valimiste peale, ei tohiks mitte mingil juhul minna koalitsiooni püsimist toetama. Vastupidi, kaval oleks aidata kaasa Savisaare leeri tegemistele, kelle võimuses on kolmikliidus koalitsiooni häälteenamus nullida.
Kui nüüd vaadata seda, millisest suunast on tulnud kõige enam kriitilisi seisukohti laiapõhjalise ehk nelja erakonna koalitsiooni suhtes, näeme pea üks-ühest kokkulangemist nendega, kes kardavad kaotada enda kasutada olevaid hoobasid uue koalitsiooni tegemiste mõjutamisel. Nendeks on Reformierakond ja Savisaare tiib Keskerakonnas, kuhu kuulujad on alati tunnistanud, et neile meeldiks kõige enam valitsuses Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon.
Viimastel päevadel on Reformierakonna esmane häälekas protest toimunu vastu asendunud vaikusega. Juhul, kui Keskerakonnas jäävad domineerima sellest tiivast pärinevad seisukohad, on need selged viited, et loomisel on tegelikult vana hea KeRe.
Võib uskuda, et äkki keegi isegi Keskerakonnast mõtles päris alguses tõsiselt kolmese või neljase koalitsiooni loomise peale, kuid ilmselgelt on niivõrd paljude erinevate poliitiliste jõudude ühishuvide leidmine keerulisem kui kahe osalisega koalitsioonis. Pealegi on Reformierakonna näol tegemist tuttava seltskonnaga, kellega kokkuleppele jõudmine poleks üldse kaelamurdev ülesanne. Keskerakond oleks niiviisi hetkeolukorra väga hästi enda huvides ära kasutanud, sest saab läbi rääkida nii suure kui ka väikese koalitsiooni asjus tugevalt jõupositsioonilt.
Keskerakonna võimuses on oma soovidega pealegi vinti sel määral üle keerata, et keegi partneritest alt ära hüppab. Ja sel juhul jääb õigus jällegi Keskerakonnale, sest nad ju proovisid teha valitsust ilma Reformierakonnata.
Kuidas suhtuks asjasse Vabaerakond?
Jällegi reaalpoliitilisest seisukohast vaadates kahjustaks selline variant Vabaerakonda kindlasti märksa vähem kui sotse ja IRLi. Nii et Vabaerakond võiks ka sel juhul, kui võimule tuleks KeRe koalitsioon, jällegi kahjurõõmsalt käsi hõõruda. Ja oodata järgmisi valimisi. Eestile poleks niisugune vahevalitsus, mis jätkaks stagnatsiooni kursil, aga üldsegi mitte hea, mistõttu Vabaerakond teeb kõik selle ärahoidmiseks.
Kokkuvõttes on Vabaerakonnale jätkuvalt võõras tegutsemine printsiibil, mida halvem, seda parem. Seepärast oleme me ka valmis minema koalitsiooni ja võtma vastutuse Eesti riigi edasiste arengute eest. Kui aga sellest midagi välja ei tule, oleme edaspidi aktiivses opositsioonis.
