Jüri Tamm: Suve- ja taliolümpia võiks korraldada samal ajal
••Jüri Tamm, olete Ukrainas, rääkige palun täpsemalt, millega tegelete.
Ma olen siin tööl ja minu ametinimetus on Ukraina olümpiakomitee presidendi kantselei juht. See tähendab tegelikult asjaajamist kõige praktilisemal tasemel. Tegelikult oleksin ma seda tööd pidanud hakkama tegema septembrist, aga kuna on olümpiaaeg ja ressurssi vähe, siis see on kõige sobivam aeg siin olla, tutvuda inimestega ja aidata olümpiakoondist. Meil oli tseremoniaalne olümpiakoondise ärasaatmine Kiievis Kreštšatnikul, esinesid bändid. Sellel aastal on Ukraina rahval eriline spordivaimustus, eriti, kuna just lõppes jalgpalli EM. Ja minu minek Londoni olümpiamängudele tähendab seda, et nii palju kui võimalik, tuleb olümpiakomitee juhti Sergei Bubkat aidata. Ma olen olnud oma elust 18 aastat Ukrainas, see riik on mulle nagu teine kodu. (Tamm räägib ka Ukraina taliolümpia ambitsioonidest – Lviv ja Karpaadid, need lihtsalt on nii ilusad mäed ja see piirkond vajaks olümpiat – P. S.)
••Millised on Ukraina suurimad lootused Londoni olümpial?
Selliseid tähti nagu teivashüppaja Sergei Bubka või ujuja Jana Klotškova Ukrainal praegu pole, aga Ukraina poksijad näiteks võitsid mullu maailmameistrivõistlustel neli kuldmedalit. See pidi rekord olema. Muidu elan kaasa ka Jaapani vasaraheitjale Koji Murofushile, kes on meie treeneri Anatoli Bondartšuki koolkonna viimane mohikaanlane. Paratamatult oled nende poolt, keda tunned.
••Ukraina on ka väga keeruline maa oma arvukate sisemiste poliitiliste vastuoludega, paljud välismaised uuringud viitavad väga kõrgele korruptsioonile. Kui keeruline on seal asju ajada?
Kogu see halb, mis on Ukrainas, on ka pinnal. Paljudes riikides on enam topeltmoraali, allhoovused on rohkem ära peidetud. Aga siin, jah, on see pinnal. Seda on valus vaadata, kuid ma aktsepteerin täielikult ukrainlaste valikuid, sest mina olen siin ikkagi vaid külaline.
••Mis pilguga praegu vasaraheidet vaatate?
Sel ajal kui mina vasarat heitsin, surus sisekonkurents paratamatult lage nii kõrgele, et tänapäeval on seda raske kätte saada. Selleks et olümpiale saada, tuli teha maailmarekordi lähedane tulemus. Sellist seisu tänapäeval enam ei ole ja see annab võimaluse neile riikidele, kes sellest kunagi unistanud poleks.
••Mis mulje teile Eesti koondis jätab?
Iga sportlane, kes normi täidab, on juba teinud suure saavutuse ja teda tuleks iseenesest hinnata. Minu arust tuleks sportlasi tänada juba enne mänge. Euroopa on suveolümpial mõnevõrra alaesindatud, eurooplastel on üldse raske mängudele pääseda, võrreldes oma tasemega. Aga samas talimängude puhul on nad mugavustsoonis, sest nendelt kontinentidelt, kus rahval on aeroobseid omadusi ja tahtmine olümpiale pääseda, aga pole lund, tulijaid pole. Oma väga pikas unelmas olen ma mõelnud, et tali- ja suveolümpiamängud võiksid koos olla.
••Tohoh?!
Ei ole midagi tohoh. Talialades läheb asi aina enam lühikeste alade peale, ega kunagi poleks mina ka kujutanud ette, et suusasprinterid sõidavad paar ringi ja pannaksegi juba medal kaela. Slaalomit juba tehakse hallis, mõnikord on need hallid paigutatud kõrbesse. Ma räägin ideaalist. Üks on meie soov, teine asi on spordiala atraktiivseks tegemise nõuded.
••Mida see mängude kokkupanek siis annaks?
Kui tali- ja suvealasid koos teha, oleks võimalik riikide koostöös valmis ehitada teatud suuremad spordirajatised. Kindlasti teeks see olümpiamängud atraktiivsemaks, kui näiteks Araabia Ühendemiraatides peetaks talialasid – tuleks juurde uusi tegijaid ja sponsoreid. Teha kümme aastat ja rohkem järjest kunstlund läheb lõpuks ehk sama kalliks kui teha üks suur hall. Noh, see muidugi on spekulatsioon! Aga Eesti spordi juurde tagasi jõudes jääb meil pisut puudu sellisest utoopilisest mõtlemisest. Kui on hulle mõtteid, siis mingi osa neist ka ühel hetkel realiseerub.
••Olete korduvalt rääkinud, et Eesti spordikorralduse süsteem ei toimi ja on iganenud. Mida te silmas peate?
Parim näide, et spordialade rahastamine ei toimi, on see, et võetakse poliitikuid spordi alaliitude juhtideks. Loodetakse, et sealt siis kuidagi saab seda lisaraha. Aga eks see poliitikute kaasamine sporti toob ka probleeme – Valgevene olümpiakomitee president Lukašenka ei saa isegi olümpiale sõita, ei anta akrediteeringut. Selle asemel et tuua poliitikuid föderatsiooni juhtima, tuleks poliitikutele öelda, et nad parandaksid regulatsioone ja seadusandlust spordile soodsamaks. Ma olen ise seda riigikogus olles püüdnud teha. Ja mitte ainult mina. Ka see pole normaalne, et Eesti spordi rahastamisega peavad tegelema omavalitsused, mille tulubaasi järjest vähendatakse. Eesti spordi kongress on vastu võtnud terve hulga ettepanekuid, millest ei ole mitte midagi rakendatud. Üks valdkond on treenerite palgasüsteem, mis on praegu endiselt lahendamata küsimus. Eks ma ole ka eelnõusid esitanud, aga need hääletati maha.
••Mis te siis tahate, et nende puhul tehtaks?
Treener on spordipedagoog, tal peaks olema palgamiinimum. Mõned ütlevad, et kui seda teha, siis klubid ei jõua miinimumi maksta. Aga siis tulebki ju välja, et süsteem ei ole jätkusuutlik, kui sa nõuad kõrgharidusega treenerile mingitki alammäära. Sport võiks olla riigieelarvest rahastatud palju suuremal määral. Spordis pole ju kultuurivaldkonnaga võrreldes midagi, mis oleks sarnane riiklike teatrite, orkestritega. See on freelancer’ite (vabakutseliste – toim) seltskond. Paljud võivad öelda, et Tamm on nõukogudeaegse mõtlemisega, aga minge küsige Prantsusmaal, kuidas spordi rahastamine toimub. Võidakse öelda, et need on suured riigid, seal toimub asi teistmoodi. Aga minu kui spordiinimese asi ongi küsida seda, mis on spordile vajalik. Neeme Järvi soovitas ka Eesti Rahva Muuseumi asemel uut ooperimaja ja paljud hakkasid teda selle peale süüdistama. Aga mina ütleks, et Neeme on kõva mees. Tema ajab oma asja – see on talle kõige olulisem. Spordirahva jaoks peaks olema spordis tehtav kõige olulisem, mitte aga ei peaks rääkima spordiala asekantsleri või spordijuhtide tasemel sellest, et riik peab olema tasakaalus. Tasakaal saavutatakse siis, kui sul endal on positsioon olemas.
••Olete sotsiaaldemokraatide hulgast välja astunud, kas poliitikaga on nüüd kõik?
Toompeal istumise aeg on läbi, aga eks ole teisi mägesid ka, millel istuda – võib ka Olümposel istuda. Kõike siin elus ei saa asetada koalitsioonis ja opositsioonis olemise tasemele. Vähemuse arvamuse ärakuulamine, ma arvan, on väga oluline, sest ühiskonnas või teatud hetkedel võib tekkida ka massipsühhoos või mugav vool, milles olemine teeb sind samasuguseks nagu kõik teised kalad. Aga ma arvan, et elu ei pea mugav olema.
Iseenesest on iga inimene mingil määral poliitik, ega ma räägiks sellist juttu, kui ma tahaksin end positsioneerida Ukrainasse tulnud amööbina. Muidugi läheb mulle korda Eesti elu ja olümpialiikumine. Aga elu on selline, et mõnikord minnakse mujale, ja see on väga tervendav, sest mujalt paistavad asjad teistmoodi. Kas või see hakkab silma, et Eesti olümpiakomitee leheküljel on kõik eestikeelne ja ma ei saa kellelegi rahvusvahelisel tasemel öelda, et vaata sealt, kuidas meil asjad on. Kas ma olen sotsiaaldemokraat või kes iganes – tähtis on, kes sa hingelt oled. Ma olen kasvanud üles perekonnas, kus mu isa oli ühe käega. Tunnetan neid probleeme ja naudin seda, et paraolümpial saavad puudega inimesed võistelda. Kui 1930. aastatel oleks invakärudega võiduajamisest räägitud, siis seda oleks naeruvääristatud.
••Teie jaoks riigikogu ammendas ennast?
Absoluutselt. Praegune riigikogu olukord on selline, et kõik toimib, enam ei kaasata mõtlemisse ja otsustamisse. Ja mis sa seal siis ikka istud, kui võimalus kaasa rääkida ja otsustada on väga väike. Ma olen ülimalt rahul, et sinna pääsesin. Ja mul on eluks ajaks meeles, kuidas ma sain Liina Tõnissonilt sugeda, kui olin puldis ja ütlesin, et see ei ole küsimus, mida siin saalis arutada, lähme kohvikusse ja arutame läbi. Siis ta tuli hõlmade lehvides ja pani mulle poliitilise laksu: ma tahaksin näha seda meest, kes ütleb, et siin saalis on küsimusi, mida ei arutata. See on nii riigimehelik, ei ole küsimusi, mida ei arutata suures saalis. See on kihvt. Marju Lauristin õpetas meile väärtusi – see oli kuldne aeg ja suur kool mulle. Aga sellega on nagu spordiga – sa pead teadma, millal lõpetada. Eks ma olen ka natuke teistmoodi inimtüüp – individuaalala esindaja ja ka mitte selline, kes oleks maadlemise valinud.
••Kas te saite sportlasena selle kõik kätte, mida tahtsite?
Ma sain sada korda rohkemgi. Olin Pärnu poiss, kes unistas olümpiale pääsemisest. Ja ma pääsesin sinna. Olin realist, sest ma teadsin, et iga medal on kulda väärt, olgu ta kas või pronksist, sest igal inimesel on oma võimete lagi. Mis me siin blufime, räägime, et iga sportlane peab minema olümpiamängudele sooviga võita, isegi kui sa oled maailma edetabelis 20. kohal. See on ju jama. Spordis on ju füüsilised omadused ja valmisolek esimesel kohal, sealt edasi tulevad õnneküsimused. Kui sa maailma hooaja edetabelis kolme hulgas oled, lähed kuldmedali peale, siis on asi selge. Ukraina pundis treenisime iga päev koos ja ma nägin ära, mis on minu võimalused. Minu eesmärk oli võita iseennast – teha ära see tulemus, milleks ma võimeline olen, või natuke parem. Ja ülejäänud asjad olid juba n-ö loodusjõudude käsutuses, kas konkurendid teevad oma tulemuse ära. See oli minu saatus. Oleks ma läinud täispanga peale, ehk poleks mul medalit ja tiitleid praegu olnud. Ja ma oleksin olnud kogu aeg pettunud, sest ma ju läksin võitma! Olen kogenud ka seda, mida tähendab sportlasele olümpiamängude äravõtmine – 1984. aastal, mil Nõukogude Liit boikoteeris Los Angelese mänge.
••Võinuks ka kolmas olümpiamedal tulla – kas või pronks?
Absoluutselt. See on muidugi järjekordne spekulatsioon, mis seal oleks saanud. Treener ütles, et reaalsus on see – poisid, te olete kuival ja ostke endale kaks pudelit veini, ärge hakake rääkima, mida ma oleks seal teinud.EluloolistJüri Tamm
Sündinud 5. veebruaril 1957
1980 ja 1988
Vasaraheite kahekordne pronksmedali omanik
1987
Maailmameistrivõistluste hõbemedali omanik
1980
Endine vasaraheite maailmarekordi omanik
1999–2007
Riigikogu liige (SDE)
2004–2008
Eesti olümpiakomitee asepresident
2012–
Ukraina olümpiakomitee presidendi kantseleiülem
