Valimisdebatt Foto: Ilmar Saabas

Nii ka üliõpilastel, kes vabaduse lõhna järel muudest elanikerühmadest kiiremini liikudes vaid mõne aasta jooksul ehitasid üles endale hädatarviliku ja mitmeastmelise esindussüsteemi, mille katus sai nimeks Eesti Üliõpilaskondade Liit ja muutus kohe ka tõsiseks ja kaalukaks sotsiaalpartneriks riigivõimu kõrgematele tasanditele valitsuses ja parlamendis.

Ei saa öelda, et ühiskonna kõik suuremad avalikud ja eriti poliitilised grupeeringud oleksid üliõpilaste organiseerumist tervitanud. Ühel pool oli ju vana punane nomenklatuur, kelle arvates kõik ühiskonna osad pidid jääma olemasolevatele struktuuridele truuks ja neid Mihhail Gorbatšovi vaimus reformima.

See pidi kommunistide meelest käima ka üliõpilaste kohta, kellest aga vähemasti Tartus aktiivsem osa komsomoli polnud iial kuulunudki ja seetõttu saigi vaid õlakehitusega kõrvalt vaadata katseid üleliidulisele surijale elu sisse puhuda.

Neid viise, kuidas üliõpilased oma esinduskogusid tegid, ei armastanud tingimata ka kõik uued rahvajuhid, kelle hulgas oli nii demokraate kui neid teisi. Ühtpidi kippusid üliõpilased olema „liiga radikaalsed“ selleks, et kuidagi sobituda näiteks Rahvarinde üliettevaatliku retoorikaga, teisalt aga püüdis vähemasti Rahvarinde tollane juht Edgar Savisaar oma võimusüsteemi üles ehitada talle ainsana tuntud bolševike demokraatliku tsentralismi põhimõtte järgi, mis tähendas kõige ja kõigi allutamist.

See loomulikult üliõpilastele ei sobinud ja näiteks Tartu ülikoolis vähegi arvestatavat Rahvarinde tugirühma üliõpilaste seas ei tekkinudki. Vaadati hoopis muus suunas ja aremate keskealiste rahvarindlaste eestkostet ja näpunäiteid vajati sama vähe kui kommunistide manitsusi.

Järeleaitamistundideta areng

Mitmel põhjusel suutsid üliõpilased 25 aastat tagasi hõlpsasti luua oma esindussüsteemi nii, et see pole hiljem vajanud pidevat tagantõhutamist, riiklikke rahasüste või dotseerivaid järeleaitamistunde. Üliõpilased vormistasid oma mittetulundusliku omaalgatuse demokraatlikuks ja korrastatud, põhikirjade ja protseduuride ehk õiguskorra alusel tegutsevaks süsteemiks ammu enne, kui Eestis laiemalt kasutusse võeti ja pjedestaalile jõuti tõsta terminid nagu kolmas sektor või kodanikuühiskond, „vabakonnast“ rääkimata. Miks ja kuidas?

Esiteks muidugi restitutsioon. 1988. aastast algas kiire enne sõda tegutsenud üliõpilasseltside ja korporatsioonide taaselustamine ja põranda alt välja toomine. Vaistlikult teati, et selline organiseerumisviis on õige ka akadeemilise demokraatia ja vabaduse arendamise seisukohalt, sest mitte ainult nõukogude okupatsioonivõim ei sulgenud seltse-korpe päevapealt aastal 1940, neid kiusas taga ja nende tegevust ihkas piirata ka juba Konstantin Pätsi autoritaarne režiim enne sõda. Kui taheti vabadust, tuligi esmalt taas üles ehitada selle väikesed ja suuremad kantsid – ja põhimõttel, et enne, kui hakata midagi päris uut leiutama, tasub kasutada vanu, äraproovitud vahendeid.

Nagu inimpõlv hiljem võib tõdeda, osutusid seltside-korpide vanad põhikirjad ja kodukorrad sedavõrd headeks, et need on tänaseni vajanud vaid mikroskoopilisi täiendusi. Organiseerumise lihttasandilt edasi oli endastmõistetav taastada ka üliõpilaskonnad ja nende esindusorganid kõigis ülikoolides, et võrdsetel alustel suhelda demokratiseeruvate ülikoolide juhtorganitega ning olla osa neist.

Põhjamaade kasulik tugi

Teiseks, põhjamaastumine. Soome, Rootsi, Taani üliõpilaskonnad olid lähim välismaine eeskuju, millest kinni hakata. Olgugi, et seal tudengiorganisatsioonide ajalooline kujunemine erines meie omast ja oli 1960ndatel läbi teinud kõik „vasakpoolsuse lastehaigused“, oli Põhjamaadest siiski lihtne ja mugav eeskuju võtta. Nad oli lahkelt valmis meid igakülgselt aitama ja õpetama ning nende positsioon oma ülikoolides ja ühiskondades vastas sellele, mida Eestis loodeti saavutada ja kehtestada.

Eriti tugev ja kasulik argument Põhjamaadest meie üliõpilasriigi ülesehitamise toeks oli üliõpilaskondade kohustuslik liikmelisus. Kui üliõpilaskondade taastamisel oleks liikmelisus puhtalt vabatahtlikuks jäänud, poleks sellest kiiresti asja saanud, sest algatajatel oli esialgu pakkuda väga vähe (eeskätt sotsiaalsel poolel) ning revolutsiooni põhiloosung oli igal pool välja- mitte sisseastumine.

Õnneks polnud hulkade veenmiseks tihti muud vajagi kui öelda, et „Põhjamaades on nii“.

Ja kolmandaks, sotsiaaltagatised. Nõukogude üliõpilane oli küll vabaduste ja õigusteta, kuid majanduslikult enam-vähem kindlustatud.

Hüperinflatsioon ja Nõukogude Liidu majanduslik kokkuvarisemine hävitasid samm-sammult kõik senise: kadus massiline stipendiumide maksmine, ühiselamutes mindi üle turumajandusele ehk reaalhindadele, erastatud teenuste aladel (näiteks transport jne) kadusid kõik seni kehtinud soodustused tudengitele.

Ameerika haiguste ärahoidmine

Loomulikult ei olnud tudengid kui siiski noored ja terved inimesed ühegi valitsuse esimene hoolekandeline prioriteet. Ja sellest, et keegi, näiteks esinduskogu, peab hüvede säilimise ja tekkimise eest võitlema, sai aru ka tudengkonna tuimem osa, kellele sugugi korda ei läinud ülikooli sisedemokraatia või õppekavade kujundamine.

Paari aastaga saavutasid üliõpilaste esindajad ühiskonnas sellise positsiooni, et riigikogu kultuurikomisjonis tõsimeeli üliõpilaskondade seaduse eelnõuga tegeleti. Õnneks seadust ei tulnud ja esinduskogud peavad oma eksistentsi päeva päevalt õigustama ning üliõpilaste huvides tagajärjekalt pingutama ilma selle toeta.

Tagajärjena näeb Eesti üliõpilasriik üsnagi põhjamaine välja. Aga võinuks minna ka teisiti, kui 25 aastat tagasi oleks järele antud neile liberaalsetele ahvatlustele, mis juhtisid riigi poliitiliste juhtkondade meeli. Sel juhul oleks meil ülikoolides lämmatavate õppemaksudega ja sotsiaalse turvavõrguta „Ameerika“.