Kaarel Tarand: Siiruse signaaltuli
Andres Herkel ja Tõnis Lukas on nimelt teinud ettepaneku vähendada erakondadele riigieelarvest jagatavat toetussummat ja jätta see lihtsalt kulutamata. Terve mõistuse seisukohast on raske välja mõelda põhjust, miks ei peaks see ettepanek läbi minema.
See oleks kindlasti kooskõlas avaliku õiglustundega ja solidaarne kõigi eelarvest raha saajatega, kes (erinevalt erakondadest) langesid suurte kärbete ohvriks ja kellel pole kriisieelset tulutaset seni veel õnnestunud taastada. Kaalu võiks olla ka seisukohal, et kuni erakondade rahaasjade senisest korraldusest puudub usaldusväärne detailülevaade, pole ka põhjust sinna musta auku varasemal määral raha visata. Kui kõik on pidanud tõestama, kuidas ellu jääda varasemast vähema rahaga, siis peaksid ka erakonnad enne lubatud uue külluseaja saabumist selle katse läbi tegema.
Riigieelarveliste tulude vähendamise vajadusele on osutanud ka õiguskantsler Indrek Teder, kes on rahastamist analüüsinud eeskätt õiglase konkurentsi seisukohast. Riigi toetuse kahandamine alandab kõrget majanduslikku barjääri, mis praegu teeb uute tulijate ilmumise pea võimatuks. Kui „vanadel olijatel” on konkurentsis niikuinii tuntuse ja tehtud tegude eelis, siis on eriti ebaõiglane seada konkurentsi tekkele veel ka rahalisi tõkkeid – kusjuures tulla soovijate enda maksuraha eest!
Poliittehnoloogilisi põhjusi
Kuid on ka hulk poliittehnoloogilisi põhjusi, miks valitsuskoalitsioon (ja ka opositsioon) peaks erakondade toetuse kärpimist toetama. Eriti suurima toetussumma saaja Reformierakond.
Erakondade majanduslik seisukord on avalik teave. Keskerakond vaevleb tänaseni 2009. aasta valimisvõlgade käes, sotsiaaldemokraadid said alles tänavu laua varasemast koormast puhtaks. Piltlikult öeldes on Reformierakond Keskerakonnast rahaliselt umbes nelja ja IRL vähemalt kahe aasta jagu ees. Seega võiksid nad rahulikult ühe aasta väiksema tuluga üle elada, kui see konkurendi(d) mänguväljalt igaveseks minema tõrjuks.
Reformierakond on end juba aastaid eksponeerinud kui viimast kaitsevalli absoluutse kurjuse (Keskerakonna) ees. „Viimne võitlus” on energiamahukas tegevus ja kui oponendi saaks lihtsate turukonkurentsi reeglite järgi mängust kõrvaldada, vabaneks ju tohutult inim- ja raharessurssi kõigi programmiliselt õilsate lubaduste realiseerimiseks.
Opositsionääre peaks sundima Herkelit–Lukast toetama soov olla oma rollis kooskõlaline ja järjekindel. Parlamendis on põline tava, et tarvitseb vaid valitsuskoalitsioonis välja ilmuda mõnel solistil-teisitimõtlejal, kui mängutehnilistel põhjustel rivistub tema idee taha kogu opositsioon.
Neist olukordadest (isegi kui idee lõpuks seaduseks ei vormu) on opositsioonil nii tähelepanu kui ka riigimehelikkuse kategoorias ainult võita. Tõsi, nagu märgitud, mõjutab rahavoo kärpimine vaesemaid erakondi rängemalt, aga seda ainult eeldusel, et ka tulevikus arvestavad erakonnad raha hulka kui ainsat häältesaagi mõjutajat (kohalikel valimistel pole see reegel kunagi täiel määral kehtinud).
Kahe suure petuetendus
Hoolimata kõigest loetletust on aga põhjust arvata, et välise tähelepanu ja surve puudumisel teevad parlamendierakonnad vaikivas üksmeeles kõik selleks, et Herkeli–Lukase ettepanek sureks juba rahanduskomisjonis riigikogu suurde saali jõudmata.
Miks? Erakonnad on selle summaga juba arvestanud ja seda mõttes kulutanud. Säästujutt käib ainult rahva, mitte tema erakondade kohta. Põhimõtteliselt ei saa ega tohi ükski „konnaköha” erakondade eelarvet negatiivselt mõjutada.
Kuid olulisim on siiski muu. Valijaskonnale juba enam kui kümme aastat järjekindlalt etendatud petuetendus ehk „kahe suure heitlus” ida–lääne teljel on ühtviisi eluliselt vajalik nii Reformierakonnale kui ka Keskerakonnale.
Kui kaob üks, kaoks küllalt kiiresti ka teine ja nimelt seetõttu ei saagi Reformierakond kuidagi toetada ühtki liigutust, mis võiks pildilt kustutada nende lavastuse antipoodi. Ei saa ju enam olla Hea, kui kadunud on Kuri.
