Kadri Ibrus: Lapse turvalisuse eest jätab riik vastutamata
Väike poiss elab beebieast alates oma kasuemaga, keda ta peab oma emaks. Ühel õhtul võtab ema tema ja venna kaasa ja nad lähevad vallamajja, kus kohtub hulk täiskasvanuid. Äkitselt haarab ta sülle üks võõras onu. Advokaaditädi hüüab: „Sul on laps süles, jookse nüüd!” Onu tormab temaga ukse poole, seda takistatakse, „Jookse tagauksest!” karjub tädi. Šokeeritud laps tahab ema juurde. Aega läheb päris palju, söögiaeg on möödas, uneaeg käes. Järsku tuleb tuppa trobikond mundris onusid, kaks neist haaravad tema ja venna sülle, ema püüab teda kätte saada, teised neli mundris onu seisavad emale ette. Onud viivad ta köögiruumi kohale kutsutud arstidele näha, keda ta kardab. Ema ei tohi juures olla. Kui käes on südaöö, annavad võõrad onud ta esimese haarangu teinud onu sülle, ta pannakse autosse ja viiakse Eesti teise otsa täiesti võõraste inimeste keskele, täiesti uude koju. Ei mingit üleminekut, ei ühtegi tuttavat nägu. Laps on kaheaastane.
ÜRO laste õiguste konventsioon ütleb, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Kuigi meie ametkonnad kõnes kinnitavad lastega arvestamist, siis tegudega mitte. Tegelikkuses me näeme, et laste õiguste kaitse hajub imelihtsalt – iga asutus tegeleb oma jupiga ja tõstab siis käed üles: aga mina täitsin käsku! Ei ole tagatud, et keegi vastutaks lapse heaolu eest lõpuni välja.
Laps kui asitõend
Kuidas sattus see väikelaps üldse sellisesse olukorda? Esimene tegemata tegu tuleb kohaliku valla ametnikelt, kes ei tegelenud pikema aja jooksul selle pere lastega. Ning ka pärast kohtuotsust ei leidnud ametnikud, et lapsed vajaksid kaitset. Ja kui ema siis ihuüksinda püüdis kaitsta oma lapsi, pudeneski see üritus tal käest.
Siis oli käes kohtu kord. Kõigepealt siis, kui laps oli kannatanud oma isa vägivalla tõttu. Laps oli selles menetluses rohkem nagu asitõend – tema kallal tarvitati vägivalda. Sellele järgnes vaid rahatrahv isale: ei mingeid ettekirjutusi, kuidas tagada edaspidi lapse turvalisus. Ei mingit õiguskaitsesüsteemi ja sotsiaaltöötajate koostööd, viimased polnud kohtuasjaga üldse kursis.
Seejärel on kohtus arutlusel vanemate lahutus. Kohtu osalus piirdus vanematevahelise kompromissi kinnitamisega. (Lahendi sisu on iseenesest ka täiesti abstraktne: ühine hooldusõigus, samas vaid üks pool saab määrata lapse asukoha.) Täiesti jäid kohtus arutamata lapse õigused. Poiss ju elas juba mõnda aega hooldusperes. Küsimuse, kus oleks lapsel parim elada, kas isa, ema või hoolduspere juures, jättis kohus arutamata. Ülimaks jäi täiskasvanu õigusenõudmine, mitte aga lapse õigus rahulikule ja turvalisele elule.
Ja nii pandigi alus ülalkirjeldatud intsidendini jõudmiseks. Sest lisaks kõigele ei ole selgust, kuidas sellist kohtuotsust täide viiakse või kes seda teeb. Esmalt tegeles kohtmääruse täideviimisega kohtutäitur vastavalt oma protseduuridele. Uued lastekaitsjad olid organiseerimas võimalikult lapsesõbralikku toimingut: isa tutvustamist lapsele ja lapse järkjärgulist üleandmist isale. Siis aga sõitis ühel õhtul isa advokaadi kutsel kohale politsei, kellele esitleti olukorda kui lapse isa õiguste rikkumist, mispeale politsei otsustas sealsamas, hilisõhtul, lapse saatuse jõudu kasutades ise paika panna. Viisil, mida pedagoogilise haridusega inimesed heaks ei kiida.
