Eesti asustussüsteem on praegu lihtne – Tallinn kasvab, ülejäänud Eesti kahaneb. Tallinnaga suudab töö- ja õppimisvõimaluste poolest seni võistelda Tartu. Ometi on Tallinn viimase veerandsaja aasta jooksul olnud ainus kasvava elanikkonnaga maakonna tasandi keskus.

Vähemalt teoorias peetakse Eestis senise keskuste võrgu püsima jäämist oluliseks. Üleriigiline planeering „Eesti 2030+” sätestab eesmärgi „tagada elamisvõimalused Eesti igas asustatud paigas” ja määratleb tuleviku ruumimudelina toimepiirkondade süsteemi, milles vähemalt keskustes on olemas heatasemelised teenused, töökohad ja konkurentsivõimeline haridus.Tegelikkuses taandub keskuste võrk järk-järgult, aga süsteemselt.

Olukorra muudab veel keerulisemaks asjaolu, et globaalses vaates on Eesti ääremaa n-ö topeltperifeeria positsioonis. Kui mõnes Hollandi kahanevas asulas on tunnise rongisõidu kaugusel miljoneid töökohti ja isegi lennuühendused, siis meie asustus on hõre ja keskused on ajaliselt üksteisest kaugel. Vaid üksikutel riigihaldusfunktsioonidel põhinev keskuste võrk ei ole kaua elujõuline. Eesti maakonnakeskuste ettevõtjad vajavad rahvusvahelist ühendatust samavõrd kui pealinna idufirmad. 


Avalehele
94 Kommentaari
Loe veel: