Olen seda meelt, et parlamendis peaks olema rohkem läbipaistvust ja avatust. Samal ajal peab parlament olema ka koht, kus saab avatud kaartidega rääkida, kartmata info lekkimist, mis on õigete otsuste langetamiseks hädavajalik. Asi ei ole selles, justkui me tahaksime teha midagi rahva eest varjatult.

Praegusel juhul oli küsimus hoopis selles, et ettevõtte valikute avamisega ajakirjanduses vähenevad ettevõtte võimalused tehingupartneritega läbi rääkida. Selle tagajärjel on ettevõttel läbirääkimistel tunduvalt nõrgem positsioon.

Pankrotist polnud juttu

Kui ajakirjandus veel vinti peale keerab, rääkides olukorrast halvemini, kui see tegelikult on, on positsioon veelgi kehvem, sest võimalikud tehingupartnerid ju ei tea, et tegemist on liialdusega. Olgu siinkohal märgitud, et komisjoni istungil ei olnud juttu ei pankrotist ega ka 60 miljoni euro vajadusest.

On kahetsusväärne, et löögi alla on sattunud nõukogu esimees Erkki Raasuke, kes meile ees seisvatest võimalikest valikutest rääkis. Temal ei olnud võimalik keelduda meile seda infot andmast. Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse kohaselt võib parlamendi komisjon kutsuda endale aru andma riigiasutuste esindajaid ja muid isikuid. Kuna oli teada, et tegemist on tundliku infoga, siis sai see esitatud ainult tingimusel, et komisjoni liikmed lubavad sellest vaikida. Seega on info ajakirjandusse jõudmise eest vastutav majanduskomisjon ja mina kui majanduskomisjoni esimees, kes ma palusin nõukogu esimehe meile selgitusi andma ja uskusin komisjoni liikmete lubadusi.

Arvasin, et koalitsioon ja opositsioon suudavad teha koostööd ja seada oma käitumises riigi huvid ettepoole muudest huvidest. Kas siis on õigus neil, kes ütlevad, et poliitikutele ei saagi midagi usaldada? Kas tõesti on parem, kui otsuseid teeb võimalikult kitsas ring inimesi?

Kuigi sellest ei ole kasu riigile kuuluvale äriühingule ning see ei tee olematuks juhtunut, palun siinkohal majanduskomisjoni nimel vabandust riigile kuuluvalt lennufirmalt ja Erkki Raasukeselt.