Kaljulaid ennustab: oravaid ootab kriis, huvi Repinski vastu võiks raugeda, Vabaerakonna õhupallist lastakse õhku välja
Nüüd, kus suurim opositsioonijõud Keskerakond on teinud läbi juhivahetuse, uus valitsus on tööd alustanud ning järgmiste valimisteni on jäänud vähem kui aasta, on väga õige aeg astuda kaks-kolm sammu tagasi ja vaadata mõningaselt distantsilt, milline näeb välja Eesti poliitiline malelaud ja millised käigud on lähikuudel tõenäolised.
Keskerakond
Keskerakond on tõusnud valitsusse, juhib reitingu poolest ning kasvatas oktoobris võrreldes septembriga võimsalt toetust. Reformierakond seevastu kukkus pärast 17 aastat katkematut võimulpüsimist valitsusest välja ning on võrreldes augustiga toetust tugevalt kaotanud.
Esmapilgul tundus, et Keskerakonna uuel juhtkonnal on mõnevõrra keeruline ülesanne. On vaja vene keelt kõnelevale valijale kinnitada, et kõik on täpselt samamoodi. Samal ajal kui eestikeelne valija ootaks justkui sõnumit, et kõik on absoluutselt teistmoodi. Trikk on selles, et tuleb jääda kindlaks oma põhimõtetele ning hoida initsiatiivi.
Meedia ei tee seda lihtsaks. Ambitsioonika valitsusprogrammi ja maksureformi kõrval on proportsionaalselt selgelt liiga palju tähelepanu pühendatud ühe konkreetse maheettevõtja tegevusele. See huvi võiks nüüd raugeda.
Reformierakond
Reformierakond on täna ainus erakond, kus on jätkuvalt teravad sisevastuolud. Keskerakonnal on kongress seljataga, IRLi ja SDE liidrid on kindlasti märksa tugevamas positsioonis ka enda erakonna sees pärast põhirivaalile koha kätte näitamist.
Ennustakse, et esimehevahetus Reformierakonnas tuleb vaatemänguline. Ees on keerulised ajad. Kas just krahh, aga kriis kindlasti.
Viimases tõdemuses ei ole kahjurõõmu. Eestile on parem, kui erakonnad on tugevad.
SDE
SDE on reitingult kolmas ning oma toetuse säilitanud enam-vähem samal tasemel, mis viimase aasta keskmine.
Mina näen potentsiaali tõusta. Uus koalitsioon on sotsidele märksa soodsam kui eelmine, kus neile heideti pidevalt ette, et on parempoolses valitsuses, kus nad ei saa oma mõtteid ellu viia.
Sven Mikseri comeback välisministrina on värskendav. Meeldiv, et välisteenistuse tegemisi suunab taas keegi, kes süvitsi mõistab rahvusvahelisi suhteid ja geopoliitikat, kuid oskab nii maailmas toimuvat kui Eesti huve inimestele arusaadavalt ja mõistetavalt selgitada.
Vabaerakond
Vabaerakonna toetus on viimastel kuudel olnud tublis kasvutrendis: augustis 9%, oktoobris 15% - peaaegu kahekordne tõus! Ilmselt laseb valitsusest taas kõrvale jäämine sellest õhupallist siiski omajagu õhku välja.
Samuti ei olnud just julgustav teade, et kohalikele valimistele minnakse valimisliitudes – erakond, mis ei suuda enda nimekirju välja panda, küll suurt kindlust ei sisenda.
EKRE
EKRE hoog on mõnevõrra raugenud. Aasta alguses 13-14% vahel kiikunud toetusprotsent püsib 10% peal.
Pole imestada. EKRE-t tõstis terav vastasseis Reformierakonna ja eriti peaministriga isiklikult. Nüüd pole enam Reformierakonda ning sellist teravat vastasseisu.
Usun, et EKRE valib endale uue põhivastase, kelleks saavad sotsid ja Ossinovski. Elame-näeme.
IRL
IRLi toetus püsib 8-9% peal, kuid valitsusvahetus avab kindlasti ka sellele erakonnale uued võimalused. Eriti kui Reformierakonna üldkogu eelsed sisevastuolud tõusevad teravalt avalikkuse ette.
Mõte rahvusliku Isamaa nime tagasitulekust on mõistlik ja tuleks kindlasti ära teha.
Reformierakonna kriitika ongi olnud peamiselt suunatud IRLi vastu. See on tähelepanuväärne. Küllap kardetakse häälte ülejooksu just selles suunas. Iseenesest loogiline, arvestades, et Reformierakond ja IRL on meeldivad mõnevõrra sarnasele valijale.
Kui IRL oma kaardid õigesti mängib, võib Reformierakonnalt toetajaid üle tulla küll. Ilmselt seda kardetaksegi.
Mis saab edasi?
Üldpoliitilised põhiteemad jäävad kindlasti samaks. Majandus ja julgeolek on endiselt esiplaanil.
Majandusküsimused on aktuaalsed nii kestva surutise poolest kui ka seetõttu, et alustava valitsuse peamised reformid on just maksude ja majanduse valdkonnas. Julgeolekuküsimustes on põhjust muretsemiseks küllalt.
Samal ajal on kohalikel valimistel erakonna üldine imidž vähem oluline kui kohalik nimekiri, esinumbrid ja programm, mistõttu on oodata, et hiljemalt järgmise aasta kevadest tegelevad kõik erakonnad rohkem tööga kohtadel.
Põhilahing tuleb järgmisel aastal mõistagi Tallinna pärast, kus vastaspoole argumendid on üsna etteennustatavad – muutkem seisu pealinnas ja kukutagem Keskerakond! Eks näis, kui hästi sellega läheb, eriti arvestades, et viimased uuringud näitavad, et rahulolu Tallinna juhtimisega on pealinlaste endi seas kõrge, samuti toetus Keskerakonnale.
Hea uudis on pealinna ja riigivalitsuse pikki aastaid kestnud vastasseisu asendumine konstruktiivse koostööga. Esimene märk sellest on Linnahallist kaasaegse konverentsikeskuse rajamise lülitamine koalitsioonileppesse ning sellele riiklikult olulise investeeringu staatuse andmine.
EKREst oodatakse tugevat tulemust maapiirkondades. Kindlasti on neil seal potentsiaali, aga kas see õnnestub realiseerida, on lahtine.
Viimased kuud on olnud murrangulised, julgen ennustada, et eesolev aeg on pisut rahulikum. Aga mine seda lõpuni tea. Poliitikas on alati palju ettearvamatut.
