Karjak-professori väsimus

Lugesin huviga Konstanzi ülikooli magistrandi Liina Laksi ausat ja kriitilist võrdlevat hinnangut Eesti kõrgharidusele („Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!” EPL 26.5).

Juba 25 aasta eest toonitasin sära- (või, ausalt öeldes, natuke loiu-)silmsetele Ameerika esmakursuslastele, et haridus ja McDonald’s ei ole võrreldavad, kuna esimene neist pole toode, mida pakutakse kilepakendis.

Ma poleks uskunud, et pean neid sõnu kunagi Eestis korda­ma. Tulin Eestisse õpetama vaimustusest, mis sündis 1990. aas­ta kevadtalvel Eesti humanitaarinstituudis, kui minu Foucault’ kursuse kuulajate küsimused ületasid oma tabavuse poo­lest kõik, mida üks Michigani üli­kooli võrdleva kirjanduse doktorant iial üliõpilastelt oodanuks. See oli ehe ja ehtne seminar.

Kui 2006. aasta sügisel valiti mind Tartu ülikooli eesti kirjanduse professoriks, oli see minu jaoks unistuse täitumine. Aga ma olin vahepeal unustanud, et mu esimesed kokkupuuted Eesti kõrgharidusega jäid n-ö veeuputuseelsesse aega. Need jäid aega, mis eelnes Eesti kõrghariduse „arendamisele”, mis tegelikult seisnes selle allutamises kõikvõimalikele mujalt (sh Ühendriikidest) kopeeritud vahenditele ja väljunditele.

Pean tooma tulu

Kuigi olin vahepealsetel aastatel – 1990-ndatel ja 2000. aastate esimesel poolel – pea iga aasta käinud Eestis paar korda konverentsidel ja õpetamas, olin sinisilmselt mööda vaadanud vahepeal toimunud „eesti kõrghariduse taseme tõstmisest”. Selle hulka kuuluvad paljud asjad: teadlaste tulemuslikkuse mõõtmiseks ning rahvusvahelisustumiseks loodud andmebaas ETIS, õppeinfosüsteemid, õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid. Need on loodud selleks, et kontrollida minu tööd professorina, tõsta minu taset, kindlustada, et ma saaksin ja jääksin tippteadlaseks, et ma ikka annaksin üliõpilastele oma parima. Ning, hoidku jumal, et mulle ei jääks va­ba aega – aega, mis pole täidetud sebimise ja siblimisega, retsenseerimise ja indekseerimisega.

Andke palun andeks. Professor on väsinud. Ta ei laiskle, vaid õpetab, teeb tippteadust, loeb oma teadusnäitajaid kokku kui võlutaalreid, teeb aruandeid ja ajab taga teadusraha. (Vabandage väga, aga mõnikord sööb ta närvide rahustuseks ka tablette.) Tema puhkus võib ametlikult alata juuli esimesest nädalast, aga ikka veel on vaja atesteerida ja vastu võtta, end koolitada vastuvõtuvestluse edukal läbiviimisel, osaleda kaitsmistel, võimaldada ning teenindada. Humanitaaraladel õpetab professor sageli nagu gümnaasiumiõpetaja. Eesti kirjanduse professorina olen igal nädalal seisnud keskeltläbi 14 tundi auditooriumi ees – ning nendesse tundidesse ei mahu üliõpilaste kirjatööde hindamine ega nende juhendamine.

Professoril on koos teiste õppejõududega kohustus tasuta õpetada avatud ülikoolis, kuna õppekava kohustuslikud ained peavad olema kättesaadavad neile, kes saavad ülikoolis käia vaid nädalavahetustel. Aga tegelikult on asi rentaabluses. Õpetan kolmandat aastat koos kolleegiga „alusmooduli” kursust – ühte nendest, mida Liina Laks nimetab Saksa ülikoolis üheks vähestest kursustest, mida kõik tudengid kuulama peavad. See kursus on minu instituudile suure rentaablusastmega. Aga see on kogemus, mida ma ei soovitaks kellelegi: hinnata nädalas 350 kodueksamit ning sealjuures vastata tunnis vähemalt 25 kirjale, kus küsitakse: „Kus mu hinne on?” Klientide rahuldamine on selles olukorras inimlikult võimatu – rääkimata apellide menetlemisest, kus lugupeetud tudeng ei suuda uskuda, et tema sõnad vääriksid hindeks midagi alla „suurepärase”. Minu ülikool on asjad nii „heaste” seadnud, et ma ei tohi loobuda selle kursuse õpetamisest, kui mulle selleks luba ei anna kutsutud ja seatud programmijuht, kelle kätes on õppekava toimimine. Minu aine puhul on arendavat potentsiaali vähe – uute kursuste väljatöötamiseks leiab professor aega harva, kui üldse. Pole ka raha ega jõudu, et neid mujalt tellida.

Kilepakendis haridus

Seminar on humanitaarhariduse ürgvorm. Seminaris toimuvat pole võimalik mõõta. Aga ilmselt selles ongi probleem. Seminaris ju ainult kuulatakse, räägitakse ja kirjutatakse! Nad isegi ei kirjuta paberilehel servast serva! Eestis on seminarikultuur ikka veel puudulik. Üliõpilane ei ole harjunud, et temalt oodatakse tema enda mõtteid ja kriitilist analüüsi. Tänapäeval võtavad maad arvamused, aga väitluseni jõutakse harva. Enamasti on tunnis vaikne ja kuulatakse professorit. Ja seminarimiljöö vastu töötab Eesti ülikoolides maad võttev ärinduslik suhtumine: tehke parem suuri loenguid, kasutades Powerpointi lehti, mille paberversioonis on kõigest kuus rida märkmete kirjutamiseks! Õppekavade tulemused olgu mõõdetavad, õpiväljundid olgu varustatud hindamiskriteeriumidega, et klient teaks täpselt, mida kilepakend sisaldab, ning kui palju ta selle omandamiseks pingutama peab. Tööandja peab aru saama, et ühel semestril edendan tekstianalüüsi oskusi 72%, teisel semestril 82% võrra. Põhja-Ameerika ülikoolis oleks ülbe absurd see, kui semestri 8. nädalal esitab mulle pretensiooni üliõpilane, kes tahab viie nädala pärast ülikooli lõpetada. Aga Eestis küsib ta mu käest pühapäeva õhtul hilja, kas tal oleks soovitatav „aine materjalidega tutvuda” enne kui ta eksamile tuleb. Ja kui ma meilile vastamise jätan esmaspäeva hommikuks, ei ole klient rahul.

Olen doktoritöö kaitsmisest saadik kirjutanud avaldamiseks üle 2000 lehekülje. Lisaks sellele olen kirjutanud sama palju praaki – mustandteksti. Nii ongi normaalne. Aga ma ei suuda lugeda üleinimliku kiirusega: kui minu semestrikäive on 500 tudengit, kellest igaüks peab kirjutama kümme lehekülge teksti, siis, pliiats käes, ei loe ma kiiremini kui kolm lehekülge tunnis.

Ülikool peaks olema tõesti raske, vere ja higiga segatud. Intellektuaalne areng peaks olema mõlema poole jaoks dialoogiline. Aga selleks peaks ülikool olema ka rahulik ja aeglane. Et õppejõud saaks teiselt küsida: mida üliõpilane on oma rännakul jõudnud avastada? Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla hajameelne. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end raamatute vahele ning silmi pilgutades päikese kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult Wikipediat), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda raamatukogust otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma „teadusartiklid” kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku David Lodge’i kuulsas romaanis „Nice Work” – pidevalt liikvel tähtsatele kohtumistele, kus saab tutvusi tähtsate publikatsioonide üllitamiseks. Ja nii saab tema ülikool rammusalt rahvusvaheliseks ja kuulsaks! Vähemalt hoone on ilus ja ametnikke on palju – neid, kes kontrollivad, ega mu teadusartikkel vales ajakirjas ilmunud ole.

Vaja oleks rahu

Need Eesti tudengid, kes te väärtustate haridust tõsiselt, teadke, et professoriks ei saada raha pärast. Eelnevas mõtiskelus pole sõnagi olnud juttu rahast. Aga muutke selles sõnas vaid üks täht. Vaja oleks rahu, mis on kahtlane asi. Seda ei saa mõõta. Aga ilma rahuta pole seminari. Ja humanitaarharidusel pole selleta nägu ega tegu. Eesti hariduses on raske leida midagi, mis pole müüdav. Kõik peab olema müüdav, mida kiiremini, seda parem – brändiga kilepakendis, „parim enne” templiga. Eesti kõrgharidusasutused on millegipärast pandud omavahel ebatervelt võistlema – ärgu me mingil juhul raisaku aega tõeliseks, ehedaks dialoogiks, mida võiks kuulama kutsuda üliõpilasi. Sest siis äkki hakkaks keegi mõtlema. Ja ülikool ei oleks enam turundustegevus haridusteenuste pakkumiseks.

Mu varsti üliõpilasikka jõudvad lapsed on juba taibanud, et nende ema on lakkamatult, pöördumatult, krooniliselt väsinud. Ja teda ei väsita mitte raamatud, vaid õppekava täitmine ja kõrgharidusteenuse kliendid. Kas see on tõesti armastusest oma töö vastu? Töö ja armastuse suhe pole nagu Tammsaarel. Pole mõtet sinna riiki ülikooli minna, kus professor on nii väsinud. Haridust peaks saama mitte vähema vaevaga, vaid teisiti. Arukamalt, inimlikult ja ilma liigse tehnokraatiata. Rahulikumalt ja aeglasemalt. Paraku olen nõus lastega, et seda tuleb otsida ja leida mujalt.