Kärt Hellerma: Kirjandusega kirjanduse vastu?
Kui hiljaaegu tekitasid üldsuses paksu verd kultuuriministeeriumis raamatukogudele koostatud eesti väärtkirjanduse soovitusnimistud, siis läks minugi mõte kõigepealt Nõukogude ajale, mil kirjandustundides oli kohustusliku kirjanduse hulgas näiteks Brežnevi „Väike maa” või mõni teine ideoloogiliselt sunduslik trükis. Siiski ei pea selline paralleel päriselt paika.
Kui sõnavabadusega hiilgavas ühiskonnas – ja seda Eesti ühiskond ju statistika põhjal on – on ilukirjanduse lugemus drastiliselt vähenenud või mingis ootamatus suunas kaldu, siis küsigem kõigepealt: miks? Ja asugem alles siis süüdlasi otsima.
Raamatukogudes esinemas käies olen tihti meeldivalt üllatunud raamatukoguhoidjate avara lugemuse üle. Nad oskavad raamatuid soovitada ja teavad, mis on hea. Nad mõistavad oma missiooni, sest nende kujundada on lugejate maitse. Võib-olla ongi raamatukogutöötajad veel ühed vähesed, kes eesti kirjandust läbi ja lõhki tunnevad?
Seetõttu näikse olevat küsimus mitte niivõrd raamatukoguhoidjate saamatuses lugejatele „õigeid” raamatuid pakkuda, vaid ühiskonnas levinud väärtustes, mida kujunenud olukord hästi peegeldab.
Kui ühiskonnas on soositud pragmaatiline mentaliteet ja orientatsioon eelkõige materiaalsetele väärtusele, ei saa nõuda, et näiteks luule oleks raamatukogudes populaarne žanr. Kui väärtluule lugejat enam ei kõneta, siis kes on selles süüdi?
Kui puudub pinnas
Põllumehed teavad, et kui tahes kvaliteetne viljaseeme ka poleks, see ei lähe idanema, kui puudub pinnas, kuhu seda külvata. Nii on ka vaimuloominguga. Süüdi pole kirjanikud, kes ei oska meeldida, vaid avaram humanitaarhariduslik vastuvõtupind – ühesõnaga, vaimuruum, kus me elame. Kui see jääb üha ahtamaks, jääb ka kirjanduselamusele häälestatud lugejaid üha vähemaks. Kui kõrgkirjanduse tundmine pole populaarne ega väärtustatud, siis seda ka ei laenutata ega loeta.
Võib-olla peitub tänapäeva muutunud väärtustes ka vastus teisele olulisele suundumusele, mis osutab raamatuturu uuenenud proportsioonidele. Millest tuleb raamatute rohkus, mis ei ole ilukirjandus?
Fiktsiooni osakaal on taandunud kõikjal, mitte ainult Eestis, kus see on ootuspärane. Vahest on mälestusi kergem kirjutada kui luua kunstilist üldistust, tegelda kujundi, kompositsiooni ja karakteritega? Küllap on muutustel mitmeid põhjusi, osa neist tegelikud, osa hüpoteetilised.
Üks neist on ilmne. Kui väärtustame rohkem tehnoloogiat kui tundeid, ei saagi olukord teistsugune olla. See on loogiline, et ilukirjandust loetakse-ostetakse vähem, ja kui, siis seiklus- või fantaasiakirjandust, kus on palju kiiret tegevust ja rohkelt dialoogi. Selline kirjandus ei nõua lugejalt palju – ja tihtipeale ei oskagi ta rohkem tahta.
Marginaalide mäss
Ometi tundub, et pärast soovitusnimekirjade väljasaatmist on õhk senini trotsist ja pahameelest paks – justkui ei lastaks inimestel lugeda seda, mida nad tahavad.
Tunnen ka ise end kahe tule vahel olevat. Ühelt poolt peaksin justkui nimekirja pääsemise üle õnnelik olema, aga teiselt poolt on seal figureerida ka natuke piinlik. Väikeses kultuuris annab loovisikute jagamine sikkudeks ja lammasteks eriti tunda ja külvab pigem pahameelt omade vahele – eriti olukorras, kus ühed marginaalid ju kõik.
Loovisikule varju heita on kerge, sest tema maine on tänapäeva ühiskondlikke hierarhiaid arvestades nagunii nullilähedane. Küsimus on pigem filosoofiline: justkui oleks kellegi vaba tahet rikutud. See osutab, et soovitused võivad küll marjaks ära kuluda, aga käsud-keelud tekitavad vastuseisu. Need rikuvad ka kirjanike omavahelisi suhteid: et näe, sina kuulud nimekirja, aga mina pean ise tubli olema, sest mind jäeti saatuse hooleks…
Küsimuse rõhk ongi tegelikult mujal. Miks tõuseb kirjandus avaliku huvi keskmesse pigem kirjandusväliste seikade ja probleemide kaudu? Eesti kirjanikule on niigi külge poogitud muidusööja-mentaliteet. Nüüd on sellele lisandunud ka oskamatus kirjutada.
Hästi on meeles juhtum, kus ajakirjanduses võeti üles kultuurkapitali rahaeraldised kirjanikele arvutite jaoks, justkui oleks see midagi ennekuulmatut. Kultuurkapital ju ongi selleks, et aidata kirjanikke, kelle üha väiksemaks jäävatest raamatuhonoraridest ei piisa tänapäevase töövahendi ostmiseks ja kel niigi hing paelaga kaelas.
Kui ühel hiljutisel kohtumisel lugejatega jõudis kätte aeg, mil palusin kuulajatel endale küsimusi esitada, siis valitses ruumis tükk aega vaikus. Lõpuks tõusis üks arglik käsi. „Millest te elate?” tundis küsija huvi.
Küsimus oli enam kui asjakohane – kuigi polnud ehk kirjandusega seotud.
Pooltoonide jälil
Kuuldavasti läheneb praegusaja lugeja nüüdisaegsele eesti ilukirjandusele teatud ettevaatusega. Teda ei saa selle eest hukka mõista. On ju tänapäeva kirjanduses aukohal pigem argielu reprodutseerimine ja sotsiaalkriitilised ekskursid. Tundelist peenust ja igavikulisemaid kvaliteete kohtab palju harvem. Neile lihtsalt ei pöörata tähelepanu või tehakse seda vähe.
Ilukirjanduse lugemine on seotud vaimse kogemusega. Ent arusaam vaimsest kogemusest on muutunud – lihtsustumise suunas. See tähendab, et vaimset kogemust ei väärtustata või tehakse seda vähe. See on välja kirjutatud nii elust kui ka kultuurist: vaimsete kogemuste allikaks olemine on üks nüüdiskultuuri võrdlemisi ahas funktsioon.
Igavikuline kunst vajab aega ja tingimusi. Ning kunstnik vajab tunnet, et tema loomingut vajatakse ja hinnatakse. Kui seda tunnet napib, siis hakkab ta vorpima kibestunud ja trotslikke ühiskonnakriitilisi taieseid. Misjärel pöördub publik temast ära, sest meeleavalduseks muutunud kunst teda ei köida. Tekib nõiaring, millesse on hõlbus takerduda.
Kõrgkultuur on muutunud omamoodi protestikultuuriks, mis on täis ebamäärase agressiivsusega laetud sooritusi. Ent kui kunstnike-kirjanike sümboolses loomingulises paletis on rohkem tumedaid ja paksemaid värve, siis pooltoone justkui ei osata enam oodatagi. Seda, mida ei oodata, ei tunta ka ära.
Kui vaimset kogemust käsitletakse millegi elitaarsena, mis pole igaühele kättesaadav, siis nii lähebki. Ometi on vaimsed kogemused igaühe elu osa – samuti alateadlik soov neid tunda ja jagada.
Niisiis, üha kahanevat ilukirjanduse lugemust võiks vaadelda osana suuremast protsessist, mille tunnistajad me oleme – ja mitte inkrimineerima süüd viletsatele kirjanikele või rumalatele raamatukoguinimestele.
