Kas tuled kolmandaks?
Kunagi nõukogude ajal maksis viin poes kolm rubla ja tavaliseks sai järgmine pildike. Kahel mehel on ilge viinaisu, aga kummalgi on taskus ainult üks rubla. Astutakse mõne kaupluse juures konutava meeskodaniku juurde ja uuritakse: „Tretim budeš?” „Kas tuled kolmandaks?” Positiivse vastuse korral annab meeskodanik ka omalt poolt rubla ja viinaraha ongi koos. Pool liitrit lahendatakse ära kusagil poe taga võpsikus.
See stsenaarium meenus mulle mõistagi Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa tõttu. Neil oli pöörane tahtmine Tallinna volikogusse pääseda, aga hääli nappis. Mis muud, kui tuli otsida kolmandat! Savisaar muidugi juba ootas, rubla näpus. Eks temalgi janutas!
Pudelit pole küll veel poest ära toodud, aga Eesti poliitilise huumori klassikasse on valimisliit Tegus Tallinn kahtlemata juba jälje jätnud. Sõõrumaa ja Mõisa tegevust jälgides tekib paralleel mõne liiga palju napsitanud vanamehega, kes kõigepealt üritab kõrtsis ära rääkida noort piigat, aga temalt korvi saades maandub viimaks koristajamuti kaisus. Mis parata, isu naise järele on lihtsalt niivõrd suur! Ka Tegus Tallinn pidas ju esiotsa läbirääkimisi Vaba Tallinna Kodanikuga, siis otsis enesele liikmeid lausa ajalehekuulutuse kaudu ja lõpuks leidis koha Savisaare sängis.
Arusaamatuks jääb ainult see, miks soovivad need kaks inimest nii kangesti Tallinna volikokku pääseda. Mis kibe valu neil on? Mida nad seal tegema hakkavad? Mingeid isiklikke ideid ega visioone ei paista neil olevat. Kuidas muidu oleks võimalik pidada läbirääkimisi niivõrd erinevate kooslustega nagu Vaba Tallinna Kodanik ja Savisaare Liit? Ei mingit maailmavaadet, ei mingeid veendumusi… Pole ju ka kahtlust, et kui Sõõrumaa ja Mõis ükskord linnavolikokku valitakse, siis vaevalt nad hakkavad seal Savisaare ustavateks jüngriteks. Ei, nad on nagu bussijänesed, kes sihtpunkti jõudes kohe plagama pistavad. Ainult et kuhu? On ju üsna selge, et Savisaar ei võida neid valimisi. Ta osutub küll valituks, kuid mitte keegi ei soovi temaga tegemist teha ja varem või hiljem pannakse ta ehk hoopis vangi. Ja tema karvkatte küljes volikokku purjetanud parasiidid istuvad tegevusetult nurgas nagu kaks küülikut.
Urmas Sõõrumaa juhtumi teeb eriliseks asjaolu, millele on juba tähelepanu juhitud: tegemist on Eesti olümpiakomitee esimehega. Ma ei arva, et seda ametikohta täitev inimene ei tohiks oma kodulinna arengus üldse kaasa rääkida ega mõne kodanikuühenduse liikmena volikokku kuuluda. Küll aga võiks just olümpiakomitee esimehelt eeldada keskmisest eetilisemat käitumist ja ausa mängu põhimõtete järgimist, mis tähendab seda, et peetakse hoolega silmas, kellega ühele pildile jäädakse ja kellega mitte. Kui tehakse juba valimisliit korruptsioonisüüdistusega kohtu all oleva isikuga põhimõttel „kuni pole süüdi mõistetud, pole ka varas”, siis ei imestaks ma, kui järgmiseks avaks Sõõrumaa olümpiakomitee ruumides kena väikese dopingupoe. Kuni vahele pole jäänud, võib ju müüa ja manustada!