Kaspar Oja: Palgakasv jääb aeglasemaks
Ehkki palgatõusu ootuse taga on ühest küljest võrdlus Põhjamaadega, mängib ilmselt vähemalt sama olulist rolli see, et nominaalpalkade suhteliselt kiire kasv on saanud harjumuspäraseks. Enne kriisi see ju nii oli. Laenubuumiaegne ülekuumenemine võib olla loonud ootuse, et tavaline kasv ongi kiire.
Kui heita pilk keskmise palga statistikale ja jätta kõrvale kriisiaastad, võib põhjalikuma analüüsita veenduda, et pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole keskmine brutopalk varem tõusnud nii aeglaselt kui praegu. Pikemat trendi uurides selgub, et nominaalpalga kasv on kogu aeg aeglustunud. Näiteks 1992. aasta neljandaks kvartaliks oli keskmine palk aastaga suurenenud ligi 500%, 1990-ndate keskpaigas oli kasv mõnekümne protsendi juures, uue aastatuhande alguseks oli järele jäänud 10%.
Euroopa Liidus on palgad viimase 11 aasta jooksul tõusnud kiiremini riikides, kus sissetuleku tase on olnud suhteliselt madal. Näiteks Eestis kasvas aastail 2000–2011 nominaalne palgafond palgatöötaja kohta keskmiselt ligi 9% aastas, Soomes vaid veidi üle 3% aastas. 2000. aastal moodustas Eesti nominaalne palgafond palgatöötaja kohta Euroopa Liidu keskmisest kõigest 20% ja 2011. aastal 41%.
Nominaalsest arvust on sageli olulisem see, kui palju on palga eest võimalik tegelikult tarbida. Kui võtta arvesse Eesti ja Euroopa Liidu keskmise hinnataseme erinevus, siis 2000. aastal said eestlased oma palga eest tarbida ligikaudu kolmandiku sellest, mis keskmine eurooplane, aga 2011. aastal juba veidi üle kahe kolmandiku.
1995. aastal oli eestlaste reaalne ostujõud kolm korda väiksem kui soomlastel. 2011. aastaks suurenes soomlaste ostujõud võrreldes 1995. aastaga 37%, eestlaste oma 137%.
Madalalt sissetulekutasemelt on teiste vana tehnoloogiat üle võttes ja masinaparki laiendades lihtsam kasvada kui päris uut tehnoloogiat arendades. Sisuliselt võib seda võtta ka nii, et Eestis võivad palgad tõusta, kui mõni põhjamaine ettevõte otsustab kulude optimeerimiseks oma suhteliselt tootliku tehase siia kolida. Kui aga tahame Põhjamaadele järele jõuda, siis ei piisa ka meil vaid odavamaks maaks olemisest. Mida sarnasemad oleme rikaste riikidega, seda keerulisem on neist kiiremini kasvada.
See tähendab, et praegune palgakasvu aeglustumine on püsiv reaalsus ning majanduse tsüklilise arengu ja euroala kriisi süüks võib sellest panna vaid väikese osa. Ilmselt jääb edaspidigi Eestis kasv kiiremaks kui Euroopas keskmiselt, kuid ei ole enam selline nagu aastate eest.
Ei tasu ka mõelda, et meil peab ainuüksi seetõttu olema kiirem kasv, et oleme teistest vaesemad. Euroopas on riike, näiteks Ungari, kus palgad on tõusnud aeglasemalt kui teistes sarnase sissetulekutasemega riikides. Aga on ka riike, kus kasv on olnud kiirem, näiteks Norra – neil on nafta.
Surve palkasid tõsta võib tähendada, et kui tootlikkust ei õnnestu suurendada, siis nõustutakse hinnatõusuga. Buumiajal olid ettevõtted sunnitud palkade suurendamiseks hindu tõstma. Ent sellest üksi ei piisa ostujõu suurendamiseks, sest kui kõik tõstavad hindu, et palku suurendada, siis tõusevad hinnad sama palju kui palgad ja tegelik heaolu ei suurene. Kui hinnad tõusevad rohkem kui mujal maailmas, kaasneb oht, et eksportivad ettevõtted kaotavad turgu ja tarbijad eelistavad odavamaid importkaupu, mistõttu väheneb nõudlus kodumaisele turule orienteerunud tootjate kaupade järele. Palga liiga kiire tõstmine hindade arvel tekitab ajutise rikkamaks saamise illusiooni, kuid pikemas vaates ohustab kasvu. Lõppude lõpuks oleme huvitatud sellest, et ostujõud suureneks edasi ja jõuaks rikkamatele riikidele järele.
Viimasele kahekümnele aastale tagasi vaadates tuleb nentida, et oleme elanud väga heal ajal. See oli aeg, mil eestlaste sissetulek ja ostujõud kasvas väga kiiresti. Tõenäoliselt jätkub Euroopa mõistes kiire kasv ka järgmise kümne aasta jooksul, kuid ei tasu loota, et see on samasugune kui viimasel viieteistkümnel aastal.
