Illustratsioon: Shutterstock/EPL

Äsja võis lugeda (Pere ja Kodu, 26.7), et Taanis õpetatakse empaatiat koolides suisa kohustusliku õppeainena. Kas ei tundu see mõte armas ja õige, et empaatiat, suhtlemisoskust ja emotsionaalset intelligentsust võiks tõesti õpetada koolis? Piisab vaid sellest, kui leida õige programm, mõelda välja õppekava ja omada kõvasti head tahet, küll siis sujub!

Mõneti ongi ju niisugune loogika mõistlik: kodusid on erinevaid ja mitte kõiges ei saa väikese inimese niisuguste oskuste ja omaduste areng piisavalt tuge. Vahel igatsevad sellist kooliprogrammi vanemadki, olgu siis hirmust, et nad ise ei saa hakkama, või soovist enda vastutusekoormat vähendada.

Ometi ma kahtlen, kas need spetsiaalsed koolitunnid ja programmid meil toimiksid. Kas empaatiatundidest on kasu lapsel, kes kodus peab elama tugevama õiguse õhkkonnas? Üks kohustuslik empaatiaõppe koolitund nädalas ja kogu ülejäänud aeg sellises kodus? Pole just eriti kindel, et koolitunni mõju jääb domineerima.

Avalehele
15 Kommentaari
Loe veel: