Keiu Virro Foto: Madis Veltman

„Miks ta siis ära ei lähe?” kõlab mõnikord, kui vägivallatseja oma tegusid õigustab. Samuti siis, kui mõni kõrvalseisja arvab, et hoopis vägivalla ohver on süüdlane – süüdi selles, et peksa saab, või selles, et ära ei lähe. See lause ja loomulikult teod, mille puhul seda kasutatakse, võiksid olemata olla.

Toon paar näidet suhtumisest, mis saadab vägivalda puudutavaid teemasid. Kirjutasin kunagi sellest, kuidas 14-aastaselt tuli mulle kallale täiskasvanud mees. Pärast sain kirja tuttavalt, kes küsis, miks ma ei kirjutanud lähemalt sellest, mida mina tookord selleks tegin, et too mees mulle kallale tuli.

Kui kirjutasin kultuurikülgedel romaanist, mis käsitleb vägistamist 18-aastase ohvri silme läbi, lugesin kommentaariumist: „Siin artiklis käib läbi, et tibid on nii purjus, et saavad kolm päeva hiljem aru, et midagi vist toimus. Halloo! Kui ei suuda pitsiga piiri pidada, siis tõesti – mõni väärib, et...”, „Selle teema lõpetuseks ja soovituseks ütleks vaid seda, et neiu/naine ei peaks sattuma meesterahvaga privaatsesse kohta, kus peale nende kedagi pole. Üks asi viib teiseni ja parem sellist olukorda üldse vältida.” See ei pruugi olla valitsev suhtumine vägivalda, ent mingisugust ühiskondlikku fooni need kommentaarid ometi näitlikustavad.

Sellel, miks vägivalla ohver olukorrast lahkuda ei suuda, on palju põhjuseid, aga kõige sagedamini unustatakse ära väliskeskkonna mõju – see, kuidas suhtuvad probleemi kõrvalseisjad, kes lähisuhtevägivalda tunnistavad. Siin on roll ka ühiskonna hoiakutel. Vägivalla ohvril ei ole emotsionaalset jõudu, et eristada „õigeid” ja „valesid” sõnumeid. Iga lause, mis vaimset või füüsilist vägivalda kuidagi õigustab, võib tõugata ta tagasi vägivaldse suhte lõksu.

Vaimsed armid on füüsilistest püsivamad

Kirjutan siin artiklis peamiselt naistevastasest vägivallast. Pea üheksal juhul kümnest on lähisuhtevägivalla ohver naine. Selline suhtarv ei saa olla juhuslik, siin on süsteemne erinevus. Nagu on öelnud naiste tugikeskuste psühhoterapeut Kait Sinisalu: „Ma ei ole kuulnud mehest, kelle veri soontes tardub, kui ta kuuleb naist trepil tulemas.”

See lause näitlikustab ühtlasi, kuidas kipume füüsilisele vägivallale keskendudes sageli sujuvalt unustama vaimset vägivalda. Ometi käib see füüsilise vägivalla eel, järel ja kõrval ning hävitab elusid ka siis, kui olukord kunagi ühegi hoobini ei jõua.

Iga lause, mis vaimset või füüsilist vägivalda kuidagi õigustab, võib tõugata ta tagasi vägivaldse suhte lõksu.

Toon ühe näite, episoodi pikast loost, kus füüsiline vägivald rikkus „ainult” naise keha, aga vaimne palju rohkemat. Kahjuks ei ole selle naise lugu erandlik.

„Ühel õhtul olime mehega külas tema sõbral ühes julgeolekuasutuse ametikorteris. Mehed jõid ja ajasid juttu, mina hoidsin omaette, nagu mul selle aja peale oli juba kombeks saanud. Mu kaasa muutus agressiivseks ja siis juba teadsin, mis edasi juhtuma hakkab. Ta pigistas viskiklaasi peos puruks, hakkas mind sõimama ja tõukama. Ta sõber muutus murelikuks ja kui lahkuma hakkasime, sosistas mulle, et kui mingi jama on, siis helistaksin.

Öösel helistasingi, pärast tunde kestnud peksmist, kui mul viimaks õnnestus korterist põgeneda. See sõber nõustus minuga kokku saama ja ehmatas mu välimust nähes väga. Samas oli tal minuga koos silmanähtavalt ebamugav. Ta hoidus minu poole vaatamast ega osanud midagi öelda. Ta viis mu tagasi oma ametikorterisse, kus sain end hommikuni varjata. Enne tööpäeva algust pidin aga lahkuma, et ükski maja töötaja mind seal sellisena ei näeks. Läksin koju tagasi, kuhugi mujale polnud minna. See ei olnud esimene ega viimane kord. Ma ei läinud selle peale mehe juurest ära. Abiellusin temaga ja kõik kestis veel aastaid.”

Tol ööl juhtunu sõnum oli naisele selge: tema kallal toime pandud vägivalda tuli häbeneda ja varjata, isegi julgeolekuasutuses. Keegi ei tohtinud teda näha ega asjast midagi teada. Appikarje sumbumine tõi kaasa selle, et naine võttis väljastpoolt tulnud suhtumise omaks ja varjas ka kõike järgnenut, nagu vähegi oskas. Veel nädalaid pärast juhtunut valetas ta oma vanematele ja sõpradele, et teda pole kodus, ning ootas sinikate ja haavade paranemist.

Arukas naine viskub areenile

Või meenutame alles hiljuti avalikuks tulnud (kolme) juhtumit, kus Mihkel Kunnus kasutas elukaaslase vastu vägivalda. Naine kirjutas avalikus kirjas: „Rääkisin psühholoogiga, kes taunis seda, et ma peresisese juhtumi perest välja ehk politseisse viisin.” Lugesin seda ja suu vajus lahti: kas psühholoog saab nii öelda? Ülejäänud kirjas esindab Kunnuse elukaaslane muu hulgas olukorra individuaalsuse rõhutamise kaudu just vägivaldsete suhete korduvaid mustreid.

Intelligentne naine, kes moodustab oma kaasaga väliselt võluva ideaalpaari, võib kodus olla pidevalt hirmul, ent ometi näha oma suhet kui midagi teistsugust. Tema suhe ei ole ju vägivaldse suhte tüüpkuvand krimisaate sotsiaalporno kujul. Just see arukas naine võib oma suhet teinekord kõige raevukamalt kaitsta ja varjata nii enese vastu suunatud vägivalda kui ka mehe võimalikke sõltuvusi. Ehkki võib-olla on ta eluisu juba ammu kadunud.

Haritud, intelligentne ja edukas naine ei suuda sageli endale ega teistele läbikukkumist tunnistada.

Kõrvalt vaadates on see sõltuvussuhe. Seest vaadates „ei ole meie sellised nagu kõik teised”. Haritud, intelligentne ja edukas naine ei suuda sageli endale ega teistele läbikukkumist tunnistada. Pigem on ta valmis uskuma, et ei ole piisavalt suhtesse panustanud ega ise õigesti käitunud. Ja nii jääb ta lõputusse suhte parandamise limbosse, sest alati on veel üks väike asi ja siis ausõna saabub õnn õuele. „Kui ma käituksin teisiti ja paremini, siis mees ei lööks mind,” mõtleb naine. Ja usub ka, sest alguses oli mees ju nii hea. „Järelikult olen ma ise midagi valesti teinud ja halva kohtlemise ära teeninud,” mõtleb naine. Õigupoolest on mees seda talle pidevalt sisendanud. Ja naine üritab ja üritab end parandada, kuid huvitaval kombel ei saabu õnne õuele ka kümme ega 20 aastat hiljem…

Üks mu tuttav kirjeldab seda kui panuste tõstmise teooriat. Pikas sõltuvussuhtes tõuseb ohvri valulävi ja ühtlasi lävi, mis võimaldab tunda teravaid emotsioone. Petmised ja valed ei ületa seda valuläve juba ammu. Nihkuvad kõik piirid, mille inimene on enesele seadnud. „Ühel hetkel avastad, et tunned tohutut kergendust ja tänutunnet, kui mees sind ei peksa, vaid näiteks ainult viskab tooli või õllepudeliga ja kägistab natuke,” ütleb üks vägivaldses suhtes elanud naine. Kui mees ütleb naisele ühel päeval, et ta oleks võimeline teda tapma, siis see ei ületa enam valu- ega tajuläve.

Kogu aeg ei ole ju halb

Ja veel kord: „Miks ta siis ära ei lähe, kui tal nii halb on?” Aga kogu aeg ei ole halb. „See kõik ei juhtu ühekorraga, päevapealt. Vägivaldne mees on alguses maailma kõige kenam mees üldse: tähelepanelik, hoolitsev. Kui ühel hetkel tekib armukadedus ja kahtlustamine, on naisel sedagi võimalik armastuseks mõelda – ta lihtsalt armastab mind nii palju, et tahab kogu aeg teada, kus ma olen ja kellega suhtlen,” räägib ohver. Igale vägivallaepisoodile järgneb kahetsemine. „Mees palub alandlikult andeks ja külvab õrnustega üle, kuni ühel hetkel leiab naine end meest lohutamas selle pärast, et too teda peksis.” Ka Kait Sinisalu kinnitab: „Ohver hoiab kinni ilusatest hetkedest, olukordadest, mis toidavad lootust, et kui ta ise õpib paremini käituma, siis vägivald kaob. Ohver ju armastab inimest, kes temaga halvasti käitub.”

Ohvrit pole ainult kodus korralikult töödeldud, vaid lahkumine on raske ka ühiskondliku stigma tõttu.

See kontrastide tants on korduv muster ka vaimse manipuleerimise puhul. Ühelt poolt kahetsus, andestamine, lubadused, et kõik läheb teisiti, ajutine tohutu lähedus – see on peaaegu nagu katarsis. Teisalt järgneb katarsisele taas elu kikivarvul. Ohvrit pole ainult kodus korralikult töödeldud, vaid lahkumine on raske ka ühiskondliku stigma tõttu. Lahkumine on piinlik, hirmutav. Kui inimene on korra abi otsinud ega ole seda saanud, ei pruugi ta enam eales seda uuesti otsida.

Kogu selle aja jooksul on kuskil lähedal ohvri pere ja sõbrad. Kui veab. Ja kui hästi läheb (ja ma tean, kui irooniline on, et elame ühiskonnas, kus selle eest tuleb tänulik olla), siis need sõbrad ei kao ka siis, kui ohver ise neist eemalduma hakkab. Kui hästi läheb, ei süüdista pere ega sõbrad ohvrit selles, et temaga vägivaldne ollakse. Nad ei süüdista teda selles, et ta ei lahku, vaid soovitavad ise: „Jookse!”

Silmaklapid, ignoreerimine ja suhtumine, et eraasi võiks nelja seina vahele jääda, on liigagi tavapärased. Üks vägivalla ohver toob näite: „Minu ema teadis ühest episoodist. Põgenesin ühel ööl taksoga tema juurde. Aga kuna ta siis midagi ei öelnud ega toimuvasse sekkunud, siis ma järgmistest kordadest talle enam ei rääkinud. Alles tagantjärele, tükk aega pärast lahkuminekut. Ülejäänud pere ei teadnud üldse midagi.”

Olen korduvalt näinud, kuidas suhte ühe osapoole ränkadele tegudele ei järgne tutvusringkonnas mingit reaktsiooni.

Vägivaldses suhtes ohver isoleerub/isoleeritakse. Vägivallatseja võib-olla otseselt ei keelagi sõprade ja perega suhelda. Võib-olla lihtsalt halvustab pisut, veenab, et sõbrad on juhmid ja vanemad totrad. Teisalt ei pruugi ka naine enam tahta sõpradele mingitest olukordadest rääkida. „Kuidas ma ütlen neile, et lasksin endaga jälle midagi sellist teha, aga ei lähe ikka veel ära?” On liiga palju mehe tegusid, mida varjata. Ja naine teab sõprade reaktsiooni ette. Ta reageeriks nende asemel samamoodi, ainult et: „Minu olukord on erinev!” Mustrid on murdmiseks, armastus on suurem kui teistel. Naine on ainus, kellele mees on oma kõige sügavamad saladused usaldanud. Tema on omakorda rääkinud mehele saladusi, millest võib taas saada vahend manipuleerimiseks, survestamiseks, alandamiseks.

Kui mugavad on sinu silmaklapid?

„Miks ta siis ära ei lähe, kui tal nii halb on?” Sest sinikad on selgelt nähtavad, aga vaimse vägivalla ja manipuleerimisega uuristatud haavade nägemiseks peab käima oluliselt avatumate silmadega. Ja seejuures saavad nägijad sageli olla just teised. Konn, kes ulbib soojas vees, ei pane ise kuigi hästi tähele, et vesi on ühel hetkel keema läinud.

Olen korduvalt näinud, kuidas suhte ühe osapoole ränkadele tegudele ei järgne tutvusringkonnas mingit reaktsiooni. Ei, ma ei pea silmas moraalset ristilöömist, mida iganes see siis ka ei tähendaks, veel vähem kättemaksu. Pean silmas midagi, mis viiks lööja elementaarse vastutuse võtmiseni ja näitaks kannatajale teed väljapääsu poole. Sest ainus toimiv lahendus on lahkumine.

Ka mina olen aastaid tagasi olnud see inimene, kes pidanuks sõbrale ütlema, et see ei ole normaalne, kuidas ta oma kaaslasega käitub. Tegemist ei olnud füüsilise vägivallaga, aga alati ei pea vägivalla tunnuseks olema hoobid. Ometi ma ei teinud seda. Miks? Küllap oleks ebamugav olnud. Küllap oleksid meie suhted sõbraga jahenenud. Ja noh, see oli ikkagi nende omavaheline asi. Nina teiste asjadesse toppida pole ilus, teate küll. Ja teisalt, kellegi teise käitumist hukka mõistes peab igaüks vähemalt korraks ka ise peeglisse vaatama. Võib-olla on just tema see inimene, kes ei taha endalt küsida, miks ta on ise ikka veel samasuguses vaimselt või füüsiliselt vägivaldses suhtes? Silmaklapid on sellises olukorras üks mugavamaid aksessuaare.

Üheti tundub seda kõike kuidagi jabur kirjutada. Need mustrid on alati samad ja nii umbisikulised. Ainult et neis alaliselt korduvates mustrites on alati inimesed, kes enese olukorda teistest erinevaks peavad ja õigustada suudavad. Igas üldkehtivas mustris on paraku indiviid, kes võin olla ka mina. Või sina. Kuigi me oleme nii erilised.

Kui me ei mängi pimedat, ei õigusta vägivallatsejat ja mõistame vägivalla üheselt hukka, on see samm tervema ühiskonna poole.

Mis puudutab vägivaldsest suhtest rääkimist, siis ma väga paluksin sisse soolata ja kõige pimedamasse kohta pista muu hulgas järgmised laused: „Igal suhtel on kaks osapoolt”, „Tangot tantsitakse kahekesi”, „Pada sõimab katelt” Muidugi, inimesi on kaks. Ja ohver ei ole ka kohe kindlasti täiuslik (keegi ei ole), aga on oluline vahe peretülil või vaidlusel, kus on kaks võrdset osapoolt, ja sellel, kui üks osapool on selgelt võimupositsioonil. Vägivalla kasutamine on valik, mida ei saa eales põhjendada „kahe poole” loogikaga. Ei ole olemas olukorda, kus pole teha midagi muud, kui naisele näiteks jalaga kõhtu lüüa.

Inimesed, kes on mis tahes sorti vägivalla tunnistajad – kui me ei mängi pimedat, ei õigusta vägivallatsejat ja mõistame vägivalla üheselt hukka, on see üks samm tervema ühiskonna poole. Kui me ei süüdista ohvrit ega küsi: „Miks ta siis ära ei lähe, kui tal nii halb on?”, siis on see teine samm.

Vägivalla ohvrile on ainus toimiv samm endiselt: „Jookse!”
Keiu Virro
Foto: Madis Veltman