Ketels: visiooni täitmise eest vastutagu valitsus!
** Arengufondi abil otsitakse Eestile praegu uue kasvu allikaid, tinglikult aastaks 2018. Ent esimene küsimus on üldse, kas globaalne kriis on üldse läbi? Ehk kas me teame, kuhu maailmamajandus tervikuna läheb, et eestimaalastena omale uusi sihte seada?
Ma usun, et on kujunemas pilt sellest, kuidas maailmamajandus edasi areneb. Halb uudis on siin Eestile see, et Euroopa tervikuna pole selles pildis väga hästi positsioneeritud. Osaliselt demograafilistel ja osaliselt ka muudel põhjustel. Tegelik kasv tuleb Aasiast ja ka muudest piirkondadest maailmas, mis üritavad majanduslikult järele jõuda.
Ent teie õnneks on Eesti Euroopa olnud viimase aasta-paari jooksul väga hästi positsioneeritud, kuna te olete jätkuvalt madalate kuludega asupaik. Seda eriti pärast palgatasemete kohandumist. See seletab ka, miks Eesti näitab viimasel ajal nii tuntavat ekspordikasvu – [Euroopa] firmad on odavamaid lahendusi otsides valmis oma tarnijaid muutma ning kui Eesti on siinsamas olemas, siis pole mõtet Aasiasse minna.
Teil hea stardipositsioon, kuid Eesti jaoks on küsimus, kuidas edasi liikuda. Sest te ei soovi ju jääda teiste jaoks madalate kuludega asukohaks. Pluss on veel ju Kagu-Euroopa – Ukraina, Valgevene ja teised, kes teile selles osas kuklasse hingavad.
** Mainisite juba ekspordikasvu ja eksport on ka meil justkui mantra, et otsime uued edukad sektorid ja sealt tuleb kasv? Eksport on siis võidu valem?
Jah, seda küll. Ent minu arvates on pisut eksitav ainult ekspordisektoritele mõtlemine. Kui vaadata piirkondlikke ja rahvuslikke majandusi, siis jah, see rahvusvahelisele konkurentsile avatud osa majandusest on tihti kõrgemate palkadega, konkurentsivõimelisem. Ja selle osa „rikkiminek“ on halb uudis, sest tekib küsimus, kust raha tuleb. Aga on sama tähtis mõista, et kohalikule turule orienteeritud majandus annab enamuse töökohtadest ja enamuse SKP-st. Nii ka ei, et see osa pole tootlik. Näiteks IT-st rääkides – kohalike firmade jaoks on IT-süsteemide uuendamine sama oluline kui ekspordile orienteeritud ettevõtetele. Ei saa teha viga, et valitsus keskendub ainult ekspordisektorile, sest see on mootor. Kui auto ülejäänud osad on näruse kvaliteediga, siis ka hea mootor eriti kaugele ei aita.
** Praegu tuleb kolmveerand Eesti ekspordist aladelt, kus on väga palju töötajaid ja keskmised palgad madalad. Kõrval on elualad nagu IT, finantsteenused, telekommunikatsioon ja muu selline - palgad on küll kõrged, ent seal pole väga palju töötajaid ja need sektorid on tihti siseturule orienteeritud. Kuidas seda vahekorda ümber pöörata?
Seda debatti ennast tuleb muuta, sest väga eksitav on öelda, millised sektorid on teistest paremad. Tootlikkust on vaja tõsta kõigis sektorites. Pole halbu sektoreid, mis on väikese lisandväärtusega. Alati on küsimus, kuidas lisandväärtust suurendada või kasutada olemasolevat võimekust ja teadmisi selleks, et minna uutesse ettevõtmistesse.
Just seda oleme edukates regioonides näinud – neil õnnestub lõpuks „migreeruda“ aladele, kus saab rohkem raha teenida. Seal on kõrgema lisandväärtusega tooted ja suurem tootlikkus ja see kokkuvõttes toetab jõukuse kasvu.
** On teil mõni konkreetne näide tuua?
Vaadakem näiteks Rootsit ja seda, kuidas nende regioonid arenesid. Läheme nüüd küll juba ajalukku tagasi, aga hea näide sellegipoolest on Rootsi autotööstuse sünd Göteborgi regioonis. Tegelikult oli seal algselt tekstiilitööstus, seda tänu sadama lähedusele ja toonastele madalatele tööjõukuludele. Kuid neil tekkis innovatsioonivajadus, kuna sealne maapind oli väga ebastabiilne. Ja nad hakkasid kasutama [kardaanvõllide juures] kuullaagreid, sealt läksid nad aegamööda töötlevasse tööstusesse. Seda tehnoloogiat kasutades ja arendades jõuti autotööstuseni. Ja selliseid lugusid on palju. Mõned läksid tekstiilitööstusest tööstuslikku materjalitööstusesse, sealt edasi õhujahutussüsteemidesse.
Muidugi, poliitikategijatel on väga raske teada, kuidas need dünaamikad arenevad. Aga nad peavad olema pidevas dialoogis firmadega – mida teha, kuidas neid otsuseid rakendada, kuidas haridussüsteemi ja teadustegevust toetada?
** Kui jutt läheb avaliku ja erasektori koostööle, tuleb kõigi silme ette PPP ehk valitsuse jutt sellest, kuidas tuleb ehitada uus teejupp või muu infrastruktuuriobjekt või siis tööandjate appihüüe odava tööjõu järele. See vist pole ikka dialoog, millest räägime.
Näited, mida tõite, on suurepärased ja nad on paljudes riikides väga tavapärased. Valitsus tuleb ja ütleb: „tahaksime natuke raha erasektorilt, et makstaks selle või tolle infrastruktuuriprojekti eest. Ja võib-olla mõeldakse veel ka, et ehk saab selle ka kuidagi efektiivsemalt tehtud, kui erasektor on kaasatud.“
PPP-projektid on väga keerulised. Nad võivad toimida, kuid neid pole kerge teha. Ja see on mõnes mõttes väga kitsas tehniline koostöö kirjeldus.
Ettevõtjad, teisalt, tulevad tavaliselt ja ütlevad: „meil on vaja madalamaid makse, meil on vaja viisasid neile odavamatele töölistele näiteks Valgevenest, et nad võiks töötada näiteks siin laevatehases või muus sellealases ettevõttes“. Ehk tegu on lahendusega hetkehädadele.
Mõlemalt poolelt on dialoogi vaja muuta – ühelt poolt firmad, te peate aru saama, et sõltute sellest keskkonnast, kus toimite. Et olla tootlikumad. On väga tähtis vahe tootlikkuse ja kasumlikkuse vahel – muidugi firmad keskenduvad kasumlikkusele ning kõrgem tootlikkus tähendab ka kõrgemat kasumlikkust. Aga valitsuste poliitika peaks keskenduma tootlikkusele ja mitte ilmtingimata kasumlikkusele.
Valitsus peab teisalt aru saama, et erasektor on neis aruteludes – nagu ka siin kasvuvisioonil – tegelik partner. Sest ettevõtted kuulevad iga päev, mida turg vajab. Mida inimesed tahavad, mis tooteid-teenuseid. Mis on võimalused ja miks firmad ei suuda neid teenindada või neid soove rahuldada.
Märksõna on üheskoos lahenduste mudeli kujundamine. Valitsus peab oma vastutusalas otsuseid tegema ja firmad omakorda otsuseid, kuidas investeerida, kuidas töötajaid koolitada. See on protsess, mis ei toimu lihtsalt nii, ühel konkreetsel päeval. Ja see, mida Arengufond teeb – tuleb anda pisut aega, et inimesed usaldust koguksid. Usaldust, et mõlemad pooled ei ole oma lühiajaliste eesmärkide nimel väljas, vaid tunnistatakse, et osapooltel on jagatud pikaajalised ühishuvid.
** Viitate justkui, et peaksime tegema mingi tarkade klubi, kes neid asju vaatab?
Just, tuleb natuke oma varjust välja astuda! Mõelda, et „jah – muidugi on ok, et mul on huvid ja neid taga ajan. Aga pean nägema oma huvisid ka laiema käsitlusena. Sest see ongi Eesti edukam areng ja kasuks meile kõigile. Mina ka saan sinna panustada.“
Vahe on praegusega võrreldes selles, et inimesed ei mõtleks alati lühiajaliselt, kui palju ma annan ja palju ma kohe tagasi saan.
** Ma ei tea, milline on teie kogemus teiste riikidega, kuid vähemalt Eestis on küll nii et kui ka on olemas „tarkade klubi“ ja muude osaliste koostatud arengukavad, siis tihtipeale midagi ei järgnegi ja dokument jääb sahtlisse tolmu koguma. Sama oht on ju ka siin kasvuvisioonil väljapakutavate tulevikuteede osas. On teil „rohtu“ või näiteid, kus sellised arutelud ka reaalsuses tulemusteni viivad?
Kahjuks viskate tõesti praegu lahtisele haavale soola. Tegelikult üleilmselt üritatakse leida selles osas parimat tegutsemisviisi.
Mõnes riigis on väga tõhusad valitsused, kes seda siiski suudavad. Mittekorrumpeerunud, erapooletud. Näiteks nagu Singapur. USA-s on muidugi näiteid, kus ülikoolide juhid või juba oma raha teeninud ning ühiskondlikult mõtlevad ja panustamissoovi evivad ettevõtjad sellele mõtlevad.
Kuid oleme ka näinud, et on vaja luua institutsionaalne struktuur, näiteks niinimetatud konkurentsivõime nõukogu. Muidugi on riike, kus selline kogu on olemas, kuid väga ebatõhus. Lihtsalt mingi kogu loomisest ei piisa. See käib läbi moraalse mõjukuse – nad lihtsalt on tunnustatud inimesed. Või on neil ka institutsionaalne võimekus.
Peate muidugi ise välja mõtlema, mis kujul ta Eestile kõige paremini sobiks. Aga peab olema mingi struktuur, kus ka valitsusjuht on kaasatud. Sest on ülioluline, et otsustajad reaalselt panustavad.
Arengufondi kasvuvisiooni ettevõtmise puhul on ülioluline saada valitsuse juhtivad jõud ka tegelikkuses osalema. Kui kõik päädib vaid dokumendiga, mis tehakse valmis ja siis esitatakse valitsusele kinnitamiseks, siis võib juhtuda, et valitsuse jaoks pole see „oma“. Muidugi ütlevad nad, et „see siin mulle meeldib ja seda ma ka toetan“. Kuid teisalt jälle teine asi ei meeldi ja ei hakata seda ka tegema.
Kui vaadata nüüd naabreid, siis Rootsil oli konkurentsivõime alane nõukoda, aga väga ebaefektiivne. Nad tegid oma tegevuskava, kuid kedagi see ei huvitanud.
Taanil aga oli globaliseerumise nõukoda (loodi 2005 – toim), mida juhtis peaminister ja kus osalesid kõik võtmeministrid. Seal küll alati kõiges üksmeelselt kokku ei lepitud, kuid põhiolemuses kasutati seda dialoogiks vaid valitsusliikmetest suurema rühma inimestega. Pärast seda sai peaminister öelda: „see on otsus, mille tegime selle sisendi baasil. Igaühele ei pruugi see meeldida ja kui ei meeldi, siis võite järgmistel valimistel kellelegi teisele hääle anda“. Ent tegu oli väga avatud aruteluga ja inimesed teadsid, et nüüd hakkab valitsus seda tegema. Kõigele järgnesid ka automaatsed jätkuteavitused, kus ministrid teatasid, mida nad oma valdkondades tegema hakkasid.
See on mudel, mida kasutada. Ma loodaks, et see on Eesti jaoks atraktiivne. Tegu oleks avatud dialoogiga. kuid on samas on vaja selget vastutusala. Vaid valitsus on valitud selleks, et vastavaid otsuseid teha ning peab valijaskonnale hiljem ka nende otsustega silma vaatama. Seetõttu tuleb paika panna, mida vastav nõukogu saab otsustada. Et siis selle peaminister läheb ja ütleb, et teeme nüüd seda või toda.
** Viitate, et valitsus peaks justkui majandusellu sekkuma. Mis meie „liberaalse“ maailmavaatega erakondadele ei sobi, küll turg reguleerib kõik. Kuigi teisalt käib meil siseriiklikult diskussioon valitsusaparaadi suurusest ehk bürokraatia võimest iseend kasvatada. Kuidas nüüd siis võtta soovitust, et valitsus peaks majandusellu rohkem sekkuma ja uutmoodi majanduspoliitikat ajama.
Esiteks, meil kõigil on muidugi oma ideoloogilised tõekspidamised. Aga reaalsus on ka see, et majanduspoliitikas sõltuvad vastused faktidest, mitte ainult ideoloogilistest uskumistest.
Kui näiteks Rootsis sotsiaaldemokraadid ütlevad alati, et kõrgemad maksud on hea mõte ja „suurem riik“ on hea sõltumata kõnealusest küsimusest, on see vale. Samamoodi on vale, et madalamad maksud ja vähem valitsust on õige lahendus.
Mulle tundub, et keskusteludes on sees liiga palju ideoloogiat. Pigem peaksime vaatama tähelepanelikult ja mõtlema, kas siin on ehk liiga palju valitsuse sekkumist ja siin ehk liiga vähe? Ehk mis tüüpi valitsuse sekkumist me tahame?
Ka Eestis tuleb vaadata – siin aspektis ei lähe ekspordis nii hästi, miks? Tehakse ju küll palju häid asju õhukese riigi asjus, aga nähtavasti ei suudeta seda õigesti kasutada või sellest ei piisa. Seepärast on vaja esmalt probleemi olemust diagnoosida.
Olen kuulnud Eestis liiga sageli minevikus ütlusi, et „oh meil probleeme pole, me oleme Lätist ja Leedust paremad, võtame kasutusele euro ja meil läheb hästi.“ Ja et siinne põhiline ülesanne on rääkida välisriikidele meie nn „head lugu“.
See kõik on muidugi mõistetav, kuid see pole kogu tõde. Tõde on ka see, et Eestil on lahendamata küsimusi. Ja neid on vaja arutada, sest siis saab lahendusi pakkuda.
** Kui Eesti aga otsib nüüd oma suunda, siis kas ei või tekkida probleemi niigi väikese riigina midagi välja valides, et üldiseid eesmärke mingi ühe alaga sihtides võime tabada mineviku trendi ja oleme taas hädas?
Tõsi on, et tuleb olla ettevaatlik. Kuid tõsi on ka see, et spetsialiseerumata ei saa ka heaks saada. „Meri“ on konkurente täis ja justkui ei jäägi üle muud võimalust kui spetsialiseeruda.
Teisalt avab see muidugi sind rohkematele riskidele, kui satud elualale, mis ükskõik mis põhjusel käib alla. Seega tuleb mõelda, kuidas luua robustset süsteemi selliste olukordadega tegelemiseks.
Tähtis on siin meeles pidada – vaid turuprotsessid ütlevad, mis sektorid on edukad. See tähendab, et meil pole vaja valitsust või Arengufondi konverentsi, kes mõtleks piltlikult välja „need“ kolm sektorit. Aga on vaja struktuure, mis turusignaalide korral suudavad pakkuda õigeid instrumente ja tuge olukorras, kui midagi huvitavat Eestis arenemas või kerkimas on. Tuge uurimaks neid võimalusi täiel määral. Mõned, tõsi küll, lähevad ka metsa. Aga mõned saavad ka edukaks, me ei tea seda ju ette.
Pool aastat Singapuris veetnuna jäi mulle mulje, et valitsus ei pidanud end turgudest targemaks edu valemi hindamisel. Ent niipea kui nad nägid võimalust, olid nad niivõrd järjekindlad küsides: „mida teha selleks, et see siin õnnestuks või kuidas luua sobiv õigusliku keskkond, rääkida haridussüsteemiga, et õigeid inimesi juurde kasvaks.“
Mulle tundub, et Eesti kardab teha midagi konkreetset. Te justkui ei toeta häid ega ka halbu ideid. Aga siis on ka heade ideedega väga raske edukas olla.
Tuleb kindlasti spetsialiseeruda, ja tegevust fokusseerida. Ning olla valmis, et kui mingi asi ei toimi, siis vaatame muid asju. Peab olema väga tugev sooritusele orienteeritud toetuspoliitika. Toetust on, aga kui miski ei toimi, siis tõmmatakse „juhe välja“.
** Kas sellisel väikesel majandusel nagu Eesti on üldse siin Euroopas, kasvulootust? Eriti kui oleme kasvumootor Aasiast üsna kaugel.
Esiteks ma ei usu, et India ja Hiina kasvavad praegu pelgalt seepärast, et nad nii suured on. Neid riike juhiti aastaid halvasti ja nüüd reformivad nad end, see toob kasvu. See on olulisem kui lihtsalt suurus.
Ei majanduskirjanduses ja ega ka ajaloolises kogemuses ei tule välja, et suurus iseenesest on edu valem.
Kas nüüd Eestil on võimalusi? Muidugi, te olete jätkuvalt maas Euroopa keskmisest. Mõnda võimalust saab kasutada siis, kui valitsus „eest ära astub“. Kuid teised jällegi vajavad aktiivsemat osalemist.
** Tulevikukasv tuleb meil ilmselt ikka siit regioonist, vaevalt et me Aasia kasvu turjale hüppame.
Reaalsus on loomulikult, et te ei muuda seda, kus asute. Kui Ladina-Ameerika kasvab mühinal, on see neile muidugi see hea ja mõningat kasu võib olla ka Eestil. Aga mitte sellevõrra, kui Soome ja Rootsi kasvavad.
Muidugi tuleb olla teadlik, kus on globaalse majanduse kasvumootorid. Ent palju olulisem on teada seda, millele keskenduda oma regioonis. Milles oleme põhjanaabritest erinevad ja mis annab meile eeliseid? Mis on järgmine samm, mida teha ja minna ni??idesse, kus tugev olla? Seetõttu usun kindlasti, et teie regionaalne keskkond peab olema lähtepunkt sellele, kuidas end positsioneerida.
** Lõpetuseks pöördun korra veel võlusõna Hiina juurde. Meil käib avalik debatt, et kindlasti tuleb seal kohal olla suuremate jõududega kui praegu. Mitte keskenduma vananevale ja aeglase kasvuga Euroopale. Kas peaksime siis meie ka sadades sinna sõitma, panema riiklikku raha sinna alla, õpetama lastele esimesest klassist hiina keelt jne?
Muidugi on Hiina aina tähtsam ja peab olema võimekust nendega ühel lainel toimida. Aga teisalt, kui teil on ka 1000 või 1500 eestlast Hiinas, on nad Hiinast vaadatuna so what?
Pelk asjaolu, et Hiina on suur turg, ei tähenda et see on kasumlik turg, kus igal juhul õnnestub edukas olla. Võtmetähtsusega on, mis väärtust me pakume? Kui sul on midagi pakkuda – ja see võib olla IT või muul alal – siis on ka hiinlased sellest huvitatud. Neid ei huvita teie suurus. Neid huvitab, mis paeluvaid teadmisi teil on.
Muidugi, kui oled juba Hiina turul ja hästi positsioneeritud, saab seda ka ära kasutada. Kuid mõelda ei tule, kas me peaks või ei peaks Hiinas olema. Vaid mida me neile pakkuda suudame? Ülejäänu on juba tehniline küsimus, kuidas potentsiaali kasutada. Aga hetkel pole te veel oma „pakkumist“ Hiinale paberile pannud.
