Kindralleitnant Terras: Vabadussõda tõestas maailmale, et Eesti riiklus ja iseolemine on südames soovitud ja tahetud
Täna möödub Vabadussõja algusest 98 aastat. See on Eesti riigi ja rahva jaoks üks neist daatumitest, mil võeti otsustamine enda kätte. See on üks neist päevadest, millele on rajatud meie edasine lugu – meie oma vaba Eesti ajalugu ja tänapäev.
Vabadussõda on Eesti riigiks saamise loos vaadeldud ka kui ülimat ellujäämiskursust. See oli pingutus, mis tõestas kogu ülejäänud maailmale, et Eesti riiklus ning iseolemine ei olnud pelgalt I maailmasõja järgne tõmbetuulehoog, vaid südames soovitud ja kavatsetud uus reaalsus.
Veelgi olulisemaks tuleb pidada seda, et see pingutus tõestas meile endile – eestlastele, et vabaduse ja iseseisvuse eest võitlemise juures on kaalul midagi suurt ning toona veel enneolematut – Eesti oma riik.
Vabadussõda on tunnistuseks sellest, et ka väikene rahvas suudab ja oskab rasketest katsumustest auga välja tulla ning kehtestada oma tõe ja õiguse sellel maal, mida me omaks peame ja hinges kallimaks tunnistame. Kui me olime võimelised Vabadussõjas astuma vastu arvult ja jõult suurematele vastastele, siis ainult tänu sellele, et meie rahval oli mille nimel ohvreid tuua.
Sõda ei ole oma olemuses ilus asi. Kuigi 100 aastat tagasi mindi sõtta veel lauluga ning seda ümbritses parasjagu romantiline oreool, siis sõja tegelikkus on alati immutatud tule, suitsu ja verega. Sõditakse poliitiliste aadete ja eesmärkide nimel, kuid aated ja eesmärgid ei anna tuld, kaeva kaitsekraave ega torka täägiga. Seda tegid reaalsed, lihast ja luust inimesed.
Koolipoisid ja üliõpilased, talumehed ja tehasetöölised, kunstnikud ja luuletajad.
Vabadussõjale tagasi vaadates tuleb mõelda neile inimestele, sest erinevad ajalookäsitlused kipuvad paratamatult keskenduma kuupäevadele, rinnetele, päevakäskudele ja soomusrongidele. Kuid selge on see, et võit toodi koju just tänu inimestele ja nende pealehakkamisele. Olgu nad siis eestlased või vene rahvusest Eesti ohvitserid; meile appi tulnud britid või Soome vabatahtlikud.
Vabadussõjas kinnistusid meie rahva mällu ka mitmed nimed, mille taga nähakse vaprust, tugevaid juhiomadusi, eneseohverdusi ja lahinguõnne. Kangelasi ja sümboleid on rahvale tarvis, sest läbi nende jutustustakse meie lugu edasi.
Tahan täna eraldi ära märkida kindral Johan Laidoneri isikut, kes oli, on ja jääb Eesti sõjanduse legendiks. Temas oli ühendatud nii võimekas diplomaat, suurepärane strateeg kui ka hea juht ja innustaja. Ta suutis kiiresti korraldada Eesti kaitseväe juhtimisstruktuuri nii, et seda sai efektiivselt kasutada erinevatel rinnetel võitlevale väele suuniste andmisel.
Samuti pani ta väed rohkem liikuma ning rakendas sellega tänini toimivat manööversõja kunsti.
Kindral Laidoner oli suurepärane näide andekast, haritud ning isamaalisest ohvitserist. Tema isikuomadusi ja pühendumist jagasid paljud Eesti ohvitserid, sest ilma nende innustava ja läbimõeldud juhtimiseta poleks ka meie rahvavägi nõnda tõhusalt vaenlastele vastu saanud.
Vabadusest räägitakse tänapäeval liigagi vähe. Igapäevased mured ja kohati lainena üle pea loksuv infomüra ei anna suurtele, olulistele ning meid endid sügavalt puudutavaile teemadele tihtipeale ruumi. Vabadusest räägime vabariigi aastapäeval ja ehk paaril-kolmel korral aastas veel ja siis on vaikus. Kuid selge on see, et kui millestki nii olulisest mitte rääkida, siis kipub see oma tähendust kaotama ja seda ei saa me endale lubada.
Peame aru saama, et oleme täna vabad ainult tänu sellele, et rahvana ei andnud me kunagi alla. Meie võitlus jätkus ka siis kui võõrvõim oma reeglid kehtestas, eestlased oma käsule allutas ning püüdis rahvast ja rahvust tasalülitada ning ümber sulatada. Me teame, et sellega ei tuldud toime, sest olid alles inimesed, kes kandsid edasi ideed ja teadmist sellest, mis kunagi oli olnud ning mis veel olulisem – mis kunagi taas saab olema.
Seda kõike sidus kokku ja hoidis alal Vabadussõja vaim. Mälestus ja teadmine, et me suudame võidelda, raskusi taluda ja neist auga välja tulla. Seda vaimu ja teadmist peame ka täna tähtsaks pidama, sest maailm meie ümber pole lihtne ja turvaline paik.
Mõeldes tänastele probleemidele ja ohtudele on kasuks ja toeks see, kui vaatame tagasi nüüd peaaegu sajandi taha ja ammutame jõudu meie eelkäijate vaprusest ja kindlameelsusest.
Ma tahan tänada tänase piduliku koosviibimise korraldajaid Eesti lipu seltsist, Eesti muinsuskaitse seltsist, Estonia seltsist, Kindral Johan Laidoneri seltsist ja Konstantin Pätsi muuseumist. Aitäh teile mälu ja mälestuse au sees hoidmise eest! Ma tänan!
