Foto: Shutterstock/EPL

Sotsiaalmeedia esimesed aastad olid kui vaba kodanikuühiskonna unelm. Lõpuks ometi oli tavalisel inimesel võimalus muuta oma hääl kuuldavaks ja leida kaasamõtlejaid, ilma et selleks oleks pidanud asutama ajalehe või oma telekanali. Siiani oli kontroll info üle justkui olnud nende käes, kes olid osa võimust, aga tänu sotsiaalmeediale sai ühiskonnas kuuldavaks ka täiesti tavaliste inimeste hääl.

Muutused maailmas ei lasknud end kaua oodata. Üksteise järel kukkusid Araabia diktaatorid, isegi Venemaal tulid tänavatele sajad tuhanded inimesed. Keskväljakuid täitsid ideaalid ja rahva tahe. Maailm tundus helge, täis ärksaid inimesi ja vabalt liikuvaid ideid, mis kukutavad vanad ja stagneerunud ühiskonnad ning diktaatorid. Aga veel enne, kui maailm neist muutustest toibuda jõudis, toimus juba järgmine nihe – vanad demokraatiad seisid silmitsi üllatuspresidendi Trumpi, mitte kuidagi juhtuda võinud Brexiti ning omavahel lõputult tülis oleva ühiskonnaga.

Sotsiaalmeedia võim seisneb selles, et see apelleerib inimeste tavapärastele mõttemustritele, lisades sellele veel väikeseid vinte, mis ühiskondi aina enam pingestavad. Me peame inimesi, kes on samasuguste vaadetega kui meie, igal alal targaks. Koguni niivõrd, et Cass Sunsteini, Tali Sharoti jt teadlaste uuring näitas: geomeetrilise ülesande lahendamiseks eelistasid katsealused nõu küsida samasuguste poliitiliste vaadetega inimeselt isegi siis, kui neil oli põhjust kahelda nende inimeste geomeetriateadmistes. Pole siis ime, et sotsiaalmeedias võivad levima hakata kõige ulmelisemad ideed ja vandenõuteooriad. Kui meile sümpaatse maailmavaatega inimene ikkagi midagi väidab, milleks kahelda?

« Avalehele 82 Kommentaari