KLIKIMAGNET | Mart Raudsaar: luuletus protestija passist

Türannid, kartke! Sotsiaalmeedia ohustab ka demokraatiaid, kuid ennekõike siiski teid.

Las vaatavad ja tunnevad kadedust –

ma olen selle riigi vaba kodanik!

Kui olud on soodsad, võib metsik maastikutulekahju vallanduda autoaknast visatud konist. Pisike, esmapilgul tähtsusetu detail võib paisata valla peatamatu laviini.

Vaadates pühapäeva hommikul Facebookist videot, kuidas politsei peksab Moskvas kumminuiadega meeleavaldajaid, kes nõuavad sõltumatute kandidaatide registreerimist linna duuma valimisteks, on see maavärinat vallandav liblika tiivalöök võib-olla juba toimunud. Võib-olla ka mitte, kuid üks on kindel: rahumeelsete protestijate peksmine jõuab Venemaal sotsiaalmeediasse minutitega. Videost võis näha, kuidas peksmist filmisid nutitelefonidega kümned ümber seisvad inimesed. Järelikult oli see video vaid üks nendest.

Ehkki selle loo eesmärk ei ole analüüsida, miks pole Venemaa autoritaarne režiim juba langenud, markeerin lühidalt kahte põhjust. Esiteks, tavainimese elu pole Venemaal veel (kõikjal) täiesti väljavaadeteta ja meeleheitlik ning kõiki isikuvabadusi ei ole siiski keelatud. Teiseks, paljude jaoks puudub praegusele võimule alternatiiv ning mäletatakse 1990. aastate alguse kaost, mis määris venemaalaste jaoks demokraatia maine. Demokraatia mõiste võrdsustus varastamisega ning oligarhide esiletõusuga.