Koolid: Nõo keskkooli matemaatika-füüsika eriklass, TRü õigusteaduskond
Karjäär: Harju Maakohus 1975-1982
Tallinna Mererajooni kohtu esimees 1982-1991
Tallinna linnakohtu II osakonna juhataja alates 1991
Järeltulijad: tütar Rene, 19; pojad Jarek, 18 ja Viktor, 14. Tütretütar Klaudia, 2 kuud.
Kogenud kohtunik Helve Särgava läheb toetama kolleegi tolle protsessil. Olukord on pisut ärev, sest süüalune on äsja üritanud end kohtusaalis veristada. Särgava astub saali ja vaatab süüpinki: tuttav nägu. Kurjategija aga hüüab üle saali: milline korralagedus, te olete ikka veel kohtunik!
Särgava on kunagi kurjategijale mõistnud 10 aastat, mille too ära oli istunud, vabadusse pääsenud, jälle kuriteo sooritanud ja kohtupinki sattunud - ja kujutage ette, Särgava on ikka veel kohtunik!
Malbe saatusesepp Särgava istub argisel päikeselisel pärastlõunal oma kabinetis, kuhu linnakohtu stagnaaegsest arhitektuurilabürindist lõpuks jõuan. Kohtuniku moodi välja ta ei näe. Reet Linna "Kuulus või kummaline?" saates peetaks teda kindla peale paaripanijaks. Või kirikuõpetajaks. Mõne hõbedase salguga lokid, valge pitspluus, kuldmedaljon rinnal, roosad kunstlilled odaval riigiametnikulaual tema ees. Kuid juba esimene vastus hakkab muhedat vanaema-olemust murendama.
Mis on kõige põnevam kohtulugu, mis teil praegu käsil?
Meie kohtus on tööjaotus. Viiest osakonnast kaks arutavad kriminaalasju ja kolm tsiviilasju. Minu osakond arutab I astme ehk raskemaid kriminaalasju: organiseeritud kuritegevust, röövimisi, tapmisi, väljapressimisi.
Kas siin kohtumajas päev-päevalt vaimse sopa sees olles normaalne emotsionaalsus kaduma ei kipu? Nagu arstidel, kes peavad vahel külma professionaalsusega inimese tükkidest kokku panema, et ta terveks saaks?
Vaidleksin vastu. Kui kohtunik hakkab töötama eesmärgiga konkreetne kurjategija ühiskonnast lihtsalt välja lõigata, pole ta enam õige kohtunik. Kohtunik peab iga süüasja taga nägema nii kurjategija kui kannatanu isikuid. Tuleb põhjalikult uurida, mida pätt on toime pannud, kuid samas süveneda ka tema isikuloosse. Karistus ei tohi olla ainult kättemaks, selle langetamisse ei tohi suhtuda süvenematult. Tuleb näha m õ l e m a poolset tragöödiat.
See on juristi seisukoht. Tavaline inimene, kes kuriteo läbi kannatanud, igatseb tihti vaid veritasu.
Kurjategijat haletseda - et näe, lastekodus kasvanud, ei tohi mingil juhul. Olen nõus, et viimasel ajal on teatud ringkondades kurjategijate haletsemine läinud rohkem kui liiale. Kontrollijad käivad uurimas, missugused on vangide elamistingimused, seejuures ei ole keegi muretsenud kuriteo ohvrite aitamise pärast.
Missugused kuumad protsessid teil ees seisavad?
Mul on menetluses tapmist ja väljapressimist ja pooleli 11 kohtualusega kriminaalasi, kus tegemist varguste ja röövimistega. Midagi eriliselt kõmulist meil kohtus praegu ei ole.
Nagu uurimisest kuulda, hakkab kohtu poole liikuma SIA ning ka rublatehingu kriminaalasi.
Kas te ise pole kunagi seisnud näoga kohtulaua poole - kui kannatanu näiteks?
Olen küll. See oli ere näide selle kohta, et kui kellelegi head teed, ei jäta see mitte halvaga nuhtlemata. Minu laste koolikaaslane käis koos sõbraga minu korteris vargil. Enne olin teda isegi autoga õhtul hilja koju viinud, et temaga midagi ei juhtuks. Ja siis ei pidanud ta mitte paljuks vargile tulla.
Oskasite ise talle karistuse rehkendada?
Ma ei hakanud midagi pikemalt mõtlema, tegu oli karistamata alaealisega. Oli selge, et mõistetakse tingimisi karistus ja et see on ka õige. Kuigi esimese hooga olin muidugi emotsioonide kütkes - mõtlesin, et mida kõike teeks, kui kätte saaks.
Kas te tõesti usute, et pätt kasvab vanglas ümber? Kohtumõistmine näib kui sõelaga vee kandmine - jõhkrus lokkab endiselt ja kinni läheb kaabakas esimest, teist ja kolmandatki korda.
Mul on ümberkasvamisse vähe usku. Pigem on pätt teatud ajaks ühiskonnast isoleeritud ja ei saa sel ajal kurja teha. ühtpidi ongi meie töö sõelaga vee kandmine. Aga kui me käed rüppe laseks - mis siis saaks?
Mida esimesena teeksite, kui oleksite näiteks Harku naistevangla ülem?
Paneksin vangid tööle. Mitte ei vaataks, kellele vaja raadiot või muud. Ja siis paneks nad tööle hommikust õhtuni, et nende poolt tekitaud kahju saaks hüvitatud ja et nad vabadusse pääsedes tunneks, et juba sellepärast ei tahaks tagasi, et see on ebainimlik töö varavalgest ööni.
Surmanuhtlus - poolt või vastu?
Mina olen vastane, kõigest hoolimata. Aga ma olen ka seisukohal, et 15 aastat vabadusekaotust on vähe. Kõige rohkem vihastab mind hoopis see, et vangid ei tööta. Ma olen põhimõtteliselt eluaegse sunnitöö poolt. Kaevab ta kraavi või teeb mistahes muud musta tööd, aga töötada tuleks hommikust õhtuni. Mitte nagu praegu lesida, magada ja lugeda ajalehtedest, kuidas kõik muretsevad su halva käekäigu pärast.
Surmanuhtluse vastu olen sellepärast, et mitte kellelegi pole antud õigust elu võtta nii nagu ühelgi kõrvalseisjal pole voli kaasa aidata ühegi elu algusele.
Olete te ise surma mõistnud?
Olen küll.
Kas mõistaksite kohut ka halastussurmaja üle?
Loomulikult tuleb see enne seaduses reguleerida. Ma ei arva, et eutanaasia oleks mõrv, kui inimene püsib elus vaid aparaatide abil. Kuid kui inimene suudab elada iseseisvalt, siis peaksin füüsilise või keemilise vahendi kasutamist tema surmamisel mõrvaks.
Kas te suudate alati kohtumõistmist külma meelerahuga toimetada, nii et kunagi ei teki suhtumist Kuidas ta küll võis sellega hakkama saada? Suudab teid miski üldse vapustada pärast 20 kohtunikuaastat?
Vahel läheb tõesti kops üle maksa ja ma mõtlen, kas selle kuriteo pani tõesti toime elav inimhing. Kui meenutan tapmist, kus inimene pandi elusalt mulla alla ja kivid veel peale - seda ei suuda ma kunagi mõista.
Seda juhtub sageli, et istungil tõsiselt ärritun, kui näen, et kohtualune silma pilgutamata näkku valetab. See on kohtunikutöö kõige ennasthävitavam aeg, kui pead oma emotsioonidega võitlema.
Kas võite, käsi südamel, vanduda, et pole kunagi süüdi mõistnud süütut inimest?
Minul õnneks pole ühtki sellist juhust teada.
Mis põhjustel võiksite teie sattuda süüalusena kohtulaua ette?
Selle ma välistaksin täiesti...
No näiteks tuleb keegi kirvega teie uksest sisse - te peaks ju end kaitsma? Lööte päti maha, aga siis selgub, et ületasite hädakaitse piirid?
Kohtunikud võivad omada ametirelva. Mina seda ei võtnud. Esiteks ei ole ma võimeline ühegi elava hinge suunas tulistama. Teiseks: kui mul relva ei ole, siis mõjub see asjaolu ka relvaga minu vastu astujale ja ta ehk tunnetab, et minust pole talle võrdset vastast. Kellel mu elu vaja on? Ma olen kolme lapse ema ja vanaema, elan palgast palka.
Ma ei arva, et olen kellegi vastu ülekohtune olnud, kuigi ma olen mõistnud nii 15 aastat kui surmanuhtlust. Ja mis annakski arveteklaarimine Särgavaga - minu asemel tuleks ju kohe teine.
Millise asja võtaksite kaasa vangikongi?
Oi, see on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu... Ma parem mõtleks ikka üksiku saare varianti.
No hea küll, olgu siis saar.
Võtaks kirjalikud mälestused oma lastest ja abikaasast. Kirjad, fotod. Rohkem poleks midagi võtta. Peenraid võin ise teha ja porgandeid kasvatada.
Miks naised tapavad mehi?
Niisuguste juhtumite arv on viimasel ajal kasvanud. Kuid 80 protsenti sellistest tapmistest juhtuvad ikka ühise viinavõtmise tulemusena. Algavad absurdsed süüdistused, kes kelle raha maha jõi jne. Kuid on ka olukordi, kus naine ühel päeval tunnetab, et enam ei suuda, pidev alandus on ületanud piiri ja siis ta arvab, et mehe tapmisega vabaneb ta sellest taagast.
Kas kohtuotsuse tegemisel on aluseks ainuüksi seadus või mängib rolli näiteks see, et teil on hea tuju? Ja siis ei mõista mitte seitse aastat, nagu algul plaanis, vaid viis.
Sanktsioonide ulatus on lai: tapmisel on viis aastat alammmäär, 12 ülemmäär. Aga süda haledaks ei lähe. Kui asja arutamine algab, pole konkreetset karistust valmis mõeldud. Karistus tõusetub pärast seda, kui kvalifikatsioon on paigas. Siis tulevad kaalukausi ühele poole kergendavad, teisele poole raskendavad asjaolud. Sellel, et minu laps tõi koolist kahe, pole kurjategija jaoks vahet.
Kas kohtuniku puhul saab kõnelda karjäärist?
Linnakohus, ringkonnakohus, riigikohus - sellel redelil on võimalik tõusta, kuid kohtunikuks jääd nii või teisiti.
Vabade kohtade puhul toimub konkurss. Esitad avalduse, vastav komisjon vaatab selle läbi ja esitab riigikohtu üldkogule. Ja siis kinnitamiseks riigikogule. Olete juba avalduse esitanud?
Konkurss alles tuleb.
Kui tihti käite vaatamas kohtufilme?
Ei käi üldse. Mulle ei meeldi tapmise ja tagaajamise filmid. Ma vaatan ilusaid loodusefilme ja loen muinasjutte.
Miks teid ei meelita advokaadi au ja kuulsus? Kallis rõivastus, uhke auto, kohtunikust paarkümmend korda suurem sissetulek?
Advokaadi elukutse peale olen mõelnud, olin juba 99 protsenti sinna minemas. Aga ma ei läinud. Ma ei tea, kas tegin õigesti, kuid tavaliselt ma ühtki oma sammu ei kahetse.
Millal see oli?
Möödunud suvel. Mõtlesin, et olen 45-aastane - jõuan seal veel midagi ära teha.
Mis on teil elus tegemata jäänud?
Küllalt vähe aega on jäänud laste jaoks, õnneks on kaks juba päris suured, üks veel kasvamas. Ehk saan vähemalt lastelastele rohkem pühenduda.
Milles olete vaieldamatult kõva käsi?
Kurkide kasvatamises. Kasvatan nii palju, kui oma perele vaja, aga need tulevad mul hästi välja.
Ja mesilased. Ma ei tea mesilastest ööd ega ilma, aga nad on mul kenasti elanud. Nad tulid meie tühja mesipuusse ise.
üks minut teile enda iseloomustamiseks.
Otsekohene... salakavalust ja valelikkust vihkav... kapriisne.
Ega te juhtumisi Ernst Peterson-Särgava sugulane ole?
Mu mees on küll. Aga ta on äärmiselt tagasihoidlik inimene ja sellepärast pole me sekkunud sellessegi... me teame päris täpselt, kuidas see Särgava allee maja võõrasse omandusse läks. Aga me ei läinud vaidlema.
Abikaasa on suur mahepõllunduse spetsialist. Tal on piimafarm.
Lehma ikka oskate lüpsta?
Muidugi. Ma olen ise ka maalt pärit. Tänu vanemate piimarahale me kahe vennaga ülikoolis käia saimegi.
Mida te veel tahaks elus ära õppida?
Traktoriga ringikäimise. Kui raha enam midagi ei maksa, siis oskaks künda, kartulit maha panna ja vilja võtta.
Mis peaks juhtuma, et te päevapealt oma töö jätaks?
Siis, kui otsesed ülemused oleks minu vastu ülekohtused mu töö hindamisel.
