----

Pediaatria- ja kasvatusteadustealased uurimused on vahepeal nii mõndagi laste varajases kasvatuses muutnud, kuid meie lasteaedade teadetetahvlitel on siiamaani väljas iganenud päevakavad. Olen kasvatusteadlase, lasteaiaõpetaja ja lapsevanemana juba aastaid vaikides oodanud, et olukord ükskord ometi muutuma hakkaks, aga märke sellest ei ole kusagil. Lõunaajal lamavad lapsed liikumatult vaikima sunnituna paljudes Ida-Euroopa lasteaedades. Olgugi et lapse õiguste konventsiooni järgi kehtib nendele samasugune õigus vabadusele nagu täiskasvanutele. Minu vaatlused mitmetes Euroopa lasteaedades näitavad, et piir allasurutud ja vabade laste vahel läheb endiselt Berliinist Saksamaal.

See on nähtamatu müür, millest saame aimu kella 12–15 vahel lasteaedu külastades. Jah, võib-olla on meie lapsed oma loomult kuidagi teistsugused kui nende eakaaslased Skandinaavias või Kesk-Euroopas, kus juba 1970-ndatest magamissundi ei rakendata. Lapsed ja nende vanemad endisel Lääne-Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Taanis saavad teha lapse vanusest ja eripärast lähtuvaid valikuid ning une ja ärkveloleku tasakaal leitakse igale lapsele individuaalselt. See teema on pideva arutelu all ka meie lastevanemate internetifoorumites. „Minu laps ei tahtnud aias üldse magada,” kurdab üks lapsevanem. „Voodiski ei tahtnud olla. Nüüd hiljem on ta rääkinud, et tema lasteaia magamine käis nii, et kasvataja lihtsalt istus juures ega lasknud voodist välja.”

Lugeda ei tohi

Abi polnud ka ettepanekust, et kas laps ei võiks voodisse autot kaasa võtta ja seal vaikselt mängida või teises toas tasakesi joonistada. Lasteaia vastus oli, et selline on lasteaia päevakava ja kõik – kui laps tahab, siis võtku kaisuloom kaasa. „Meie laps pole kunagi kaisulooma omanudki, lihtsalt ei tunne nende vastu huvi, pigem magab, autod voodis,” kurdab see ema. „Laps muutub aga järjest närvilisemaks, kardab kodus voodit, jääb ainult süles magama ja nii edasi.” Vanemad teavad, et lasteaedadel on kohustus oma päevakava vastavalt lastele kohandada, kuid reaalseid lahendusi enamasti ei leita. Kuna rühmatoad on magamise ajaks pimedaks tehtud, siis ei luba õpetajad ülevalolijatel lamamiskohas ei lugeda ega vaikselt mängida, sest see rikuks silmi. Ka pleierid ei ole lubatud. Kuna õpetajad on magamise ajal rühmades üksinda – või koosolekute ajal pole seal ühtegi täiskasvanut –, ei saa ka lapsi, kes ei maga, teise ruumi saata.

Põhiliselt viidatakse sellele, et kui kellelegi erandeid teha, siis tahavad teised ka. Paljud õpetajad ja ka teised lapsevanemad süüdistavad oma lapsele individuaalset kohtlemist nõudvaid vanemaid saamatuses. Süüdistajate arvates oleks vanemad, kelle laps nendes ebainimlikes tingimustes ei kohane, justkui ise rumalad ja ainus lahendus on lapse lasteaiast äravõtmine. „Sa lihtsalt ei suuda lapsele selgeks teha, et kõik peavad päeval magama, ja see tekitab teis mõlemas stressi,” kirjutas üks netikommentaator mullu septembris. „Mina õpetajana ei hakkaks küll ekstra lapsega uneajal tegelema, kui ei meeldi, viige laps enne uneaega ära ja asi lahendatud.” Meie ainukeses otseselt haridustöötajatele suunatud lehes Õpetajate Leht pole sel teemal veel aktiivset arutelu toimunud. Poolteist aastat tagasi kirjutas üks lapsevanem, Helena Metspalu sellest, kuidas sõimes napib piiratud rahastamisvõimaluste tõttu personali. „Sõimerühma õpetaja abi töötab 0,95 ja kaks õpetajat kumbki 0,875 koormusega,” kirjutas autor. „Õpetaja abi peab hoolitsema ka söögi-joogi, nõudepesu ja ruumide koristamise eest. Seega pean jätma oma kõige kallima sisuliselt ühe, kuigi võimeka ja tubli inimese hoolde, kes lisaks minu tütrele peab tegelema veel 17 lapsega.”

Metspalu toob esile, et une-aeg on keeruline, sest personali lihtsalt ei ole. Ilmselgelt ei saa üks kasvataja 17 lapse puhul mingil moel hakata tegelema individuaalse lähenemisega, see pole lihtsalt võimalik. Kohalikud omavalitsused on eelarveridu kärpides unustanud, milles seisneb nende kõige olulisem ülesanne kohalikku elu korraldades. Lapse õiguste konventsiooni järgi peavad laste vajadused ja heaolu olema ükskõik milliseid otsuseid tehes tähtsuse järjekorras esimesel kohal. Eesti iseseisvumisest on möödas 20 aastat, aga meie lapsed on endiselt sunnitud jätkama nõukogudeaegsetes tingimustes (kui ehk mõned uued ja erandlikud lasteaiahooned välja arvata). Lasteaedade vananenud päevakava on laste igapäevane ahistamine. See on laste põhiõiguste igapäevane ja raske rikkumine, mida paraku keegi justkui tähelepanuväärseks ei pea. Sellises olukorras on mõttetu rääkida lasteaia ja kodu koostööst või lapse individuaalsuse arvestamisest kasvatusprotsessis. Lapsevanema ja lapse mõju meie lasteaias toimuvale on te-gelikult minimaalne ega suuda tekitada isegi avalikke arutelusid pedagoogide ja omavalitsusjuhtide hulgas. Probleemi nagu ei olekski olemas. Kui ei meeldi, siis jäta oma laps koju!