Mäletan juba 1990-ndatest töökohtumisi põhjanaabritega. Mitte kunagi ei vaieldud eestlastele vastu ega kritiseeritud neid, vaid kiideti saavutusi, aga pärast tegid soomlased ikka nii, nagu ise tahtsid. Tänu kiitusele jäi sellest hea tunne. Ilmselt ongi üks eestlaste hädade põhjusi selles, et me ise ei oska asju teistele ilusti serveerida ega mõista teise poole ootusi, mis aitaksid meile olulisi asju ellu viia – nt ärgitada eesti keelt õppima.

„Keelan, käsen, poon ja lasen” ei vii kuhugi, vaid tekitab vaenlasi ja mõistmatust. Tihti me ei taipa, et tänapäeva maailm vajab tundlike teemade puhul teistmoodi lähenemist ja asjade serveerimist.