Koroonaviirus Paunveres
Arno ootab Teelet nagu ikka vana paju juures ja näeb juba eemalt, kuidas Raja talu poolt läheneb väike pamp. Arno süda hakkab kiiremini lööma. Täna tahab ta Teelele viimaks öelda, et... Jah, seda ta teeb! Ja siis tahab ta veel jutustada oma surnud vanaisast ja sellest, mis kummalised mõtted tal pähe tulevad, kui Saare talu lauda ees poriloik tugeva tuule käes virvendama lööb.
Aga kui Teele lähemale jõuab, ei tunne Arno teda esiti äragi. Ainult silmad paistavad kootud mütsi alt ja näo alumist poolt varjab valge mask, mis muudab Teele näo surnupealuu suguseks. Tõesti, nagu mõni jeekim oleks kabeliaiast välja pääsenud!
„Teele...” pomiseb Arno. „Miks sul see... asi näo ees on?”
„Koroonaviirus!” vastab Teele tähtsalt. „Kas sina siis eriolukorrast midagi ei tea? Sa pead minust kahe meetri kaugusele hoidma.”
Arno tuju langeb nulli. Kõik ilusad mõtted on otsekui peast pühitud. Sellisele Teelele pole tal midagi öelda. Ja veel kahe meetri kauguselt!
Arno tuju langeb nulli. Kõik ilusad mõtted on otsekui peast pühitud. Sellisele Teelele pole tal midagi öelda. Ja veel kahe meetri kauguselt! Karju nagu seeneline paksus metsas! Aga tema soovis tähtsatest asjadest kõneleda.
Pealegi, on see valge näoga tont üldse Teele? Hääl maski alt kõlab kuidagi võõralt, silmadki välguvad imelikult... Ei tuleta sugugi meelde kallist-armast Teelet, pigem hoopis...
„Kiir, kas see oled sina?” küsib Arno ettevaatlikult.
Aga maskiga olevus ei vasta, vaid rühib oma peenikestel koibadel tagasi vaatamata koolitoa poole. Arno järgneb talle, nina norus.
Ei tuleta sugugi meelde kallist-armast Teelet, pigem hoopis... „Kiir, kas see oled sina?” küsib Arno ettevaatlikult.
Paunvere koolimaja juures on kihinat-kahinat palju. Ja nagu ikka, on Arno hiljaks jäänud, tähtsamad sündmused on juba möödas. Kõneletakse: hommikul oli köster tahtnud koolimaja sulgeda ja lapsed taludesse koduõppele saata. Liblele oli antud käsk kella löömisega rehkenduse ülesandeid edastada. Ikka nii: kolm lühikest piud ja siis neli pikka paud – palju kokku teeb? Vastuseid pidi antama põrsastega: tirid loomakest seitse korda sabast ja põrsas kisendabki seitse korda läbilõikava häälega, nii et see kostab koolituppa ning õpetaja Laur saab vastuse kirja panna ja õigeks arvata.
Peaaegu olekski see plaan läbi läinud, aga siis saabus Toots, kuumaks aetud ahjuroop ja tuletangid käes, ning pani hoopis köstri sauna luku taha.
Nüüd käib ringi ja seletab jämeda häälega: „No ta on ju riskigrupist! Üle kuuekümne! Las istub pealegi karantiinis!”
Arno kuuleb, kuidas köster hüüab saunas appi ja taob kibuga vastu ust. Toots on roninud katusele ja valab korstnast sisse korvitäie kartuleid. Ise kiidab:
„Vanu inimesi tuleb toita! Aga kontaktivabalt! Nii et nad nakkust ei saaks!”
Ka õpetaja Laur on oma tuppa luku taha pandud, kuid tema võtab olukorda rahulikult ega lõhu. Kui mõni koolilaps kummardub lukuaugu kohale ja piilub õpetaja kambrisse, näitab Laur lahkelt, kuidas vene keeles jätti tehakse.
Liblet pole Toots isoleerinud, sest kellamehel on täita tähtis ülesanne. Ta on äsja kõrtsist tulnud, täis kui pinal, ja teda kasutatakse käte desinfitseerimiseks. Selleks pole muud tarvis kui panna käed korraks Lible suu juurde ja surmavad viinaaurud hävitavad iga viimase kui pisiku.
„Tulge, lähme jõe peale!” kutsub Toots. „Ma näitan teile seal koroonaviirust! Suur nagu labakinnas ja muudkui õgib teisi!”
Kõik kiirustavad seda imet vaatama.
