Kreeka probleem ei ole kasinus

Maailma ei valitse praegu kasinuse pooldajad. Vastupidi, enamik riike ei suuda oma kulusid tuludega katta.

Kui vaadata aknast välja, siis on lihtne näha rohkem iseenese peegeldust kui välist maailma. Selline lugu paistab olevat ka USA majanduskommentaatoritega, kes Kreekast rääkides on rohkem omaenese riigi fiskaaldebati mõju all. Näiteks [Nobeli majanduspreemia laureaat] Joseph Stiglitz peab kasinust Kreekas ideoloogiliseks valikuks või halvaks majanduspoliitikaks, samuti nagu USA-s. Tema ettekujutuse järgi vaevab kasinusepooldajaid kinnismõte, sest saadaval on ju ka lahkem ja leebem alternatiiv. Milleks ometi hääletada kasinuse poolt, kui Kreeka Syriza ja Hispaania Podemos pakuvad piinavaba teed?

Selline küsimus näitab kahetsusväärset tendentsi segada kokku kaks väga erinevat olukorda. USA-s oli küsimus, kas valitsus, mis saab keset majanduslangust võtta rekordiliselt madala intressimääraga laenu, peaks seda tegema. Kreeka seevastu oli juba buumiaastatel kuhjanud kokku tohutu suure välisvõla, kuni turud ütlesid 2009. aastal: „Küllalt!” Seejärel anti Kreekale ennenägematu hulk tugevalt subsideeritud laenu, et ta saaks ülemäärast kulutamist järk-järgult vähendada. Ja nüüd, pärast nõnda suurt Euroopa ja ülemaailmset vastutulekut, väidavad Stiglitz ja teised majandusteadlased, et Kreeka võlad tuleks andeks anda, et tal oleks rohkem võimalust kulutada.