Kreeka võlakoorem – ikka on teised süüdi
Kõige konservatiivsemast fondist K1 on Kreeka võlakirjades 5% mahust. Varem on Kreekasse raha pannud ka SEB.
Kreeka on aga laenude maksmisega hädas. Valitsusel on üha raskem leida raha, ühelt poolt avaliku sektori töötajate palkadeks ja pensioniteks ning teisalt riigivõla tasumiseks.
Maailma finantspress on Kreeka eelarveprobleemist kirjutanud viimastel kuudel sadu artikleid. Räägitakse eurotsoonist välja viskamisest. Räägitakse riigi maksejõuetusest ja lausa pankrotist. Sakslased on lõpuks andnud poole suuga lubaduse, et tulevad (võib-olla) Kreekale appi (loe: maksavad kinni).
Mida aga arvavad tavalised kreeklased, töölised, õpetajad ja poemüüjad? Teised on süüdi, kõlab vastus. Süüdi on valitsus, süüdi on oligarhid, süüdi on pangad, süüdi on ameeriklased, süüdi on sakslased ja süüdi on prantslased.
Üks Kreeka pankur ütles Kreeka võlakoorma kohta, et see ei ole meie, vaid teie probleem. Ise olete süüdi, et meile laenasite. Näpp sihib eelkõige sakslaste ja prantslaste suunas, kellelt on tulnud suurem osa Kreeka võlga läinud raha. Eesti pensionifondide panus Kreeka riigi rohkem kui 200 miljardi dollarilisse võlga on imepisike, kuid loogika kehtib meilegi – ise oleme süüdi, kui nemad tagasi ei maksa.
New York Times tsiteeris üle-eelmisel nädalal Kreeka õpetajat Dimitris Damianidist: „Miks mina tavalise töölisena pean poliitiliste vigade eest maks-ma?”. Löögi all on ju tema palk ja pension. Muuseas, see pension peaks praeguste reeglite järgi tulema 28 000 eurot aastas ehk Eesti rahas 36 000 krooni kuus. Ja kümned tuhanded Kreeka töötajad ongi nüüd tänavatel streikimas palga- ja pensionilangetuste vastu. Nende seas ka statistikaameti töötajad, kes, nagu selgunud, pikka aega võltsisid Kreeka finantsstatistikat, et riigivõlga ja eelarvedefitsiiti näidata väiksemana kui tegelikult. Ikka selleks, et võimaldada Kreeka pääsemist eurotsooni, ja selleks, et odavamalt laenata.
Praegu streigivad kreeklased kärbete vastu, varem aga tõusude poolt. Kui oli vaja tõsta palka, pensione või üliõpilaste stipendiume, olid inimesed ja ametiühingud tänavatel, peksti puruks aknaklaase ja põletati autosid. Ja saadigi oma tahtmine. See, et riigil nendeks tõusudeks tegelikult raha polnud ja et seda raha tuli väljast laenata, ei tundunud tollal oluline. Paradoksina ongi Kreeka ühiskond avalikus sfääris ülimalt vasakpoolne, pole sisuliselt ühtegi parempoolset parteid ja riik muudkui jagab. Privaatsfääris aga padukapitalistid – millised maksud, miks mina makse maksma pean? Varimajanduse ohjeldamiseks soovib Kreeka valitsus nüüd keelustada suuremad kui 1500-eurosed sularahatehingud.
Koorem riigi kukil
See jutt ei ole tegelikult mõeldud kreeklaste arvustamiseks. Üksikisiku tasandil sellised käitumised tihtipeale ongi ratsionaalsed. Makrovaade ütleb muidugi, et Kreeka elas üle oma võimete. Saadi rohkem palka ja pensione, kui väärt oldi. Midagi sellist toimus ka Eestis, küll mõningate erinevustega. Näiteks on Kreekas võlakoorem riigi kukil, samal ajal kui erasektori võlatase ja säästude-laenude suhe suhteliselt madal. Eestis vastupidi. Riigil võlga peaaegu polegi, erasektori – inimeste ja ettevõtete – võlakoormus on aga suurem kui Eesti sisemajanduse kogutoodang. Majanduslangusele on reageeritud erinevalt. Eesti valitsus on väga järsult kärpinud riigieelarvet ja fiskaalpoole saanud kontrolli alla. Kreeka pole seda teinud.
Erinevustele vaatamata on sellel väikesel moraliteel ka ühised jooned. Kreeklased näitavad näpuga mujale ja sama siin. Olgu siis Eesti ettevõtjate hala, et pangad võtavad võla katteks äriprojekti käest, olgu kodulaenajate kriitika või palju kordi kuuldud jutt, milleks ikkagi vaja riigieelarvet kärpida.
Süüdlased on ikka teised, valitsus (kes midagi ei tee) ja pangad (kes ahned). Millest me ei taha rääkida, on Rootsi pensionärid, kelle taskust tegelikult tuli raha, millega Eestis uusi kaubanduskeskuseid ja ridamaju ehitati, samamoodi nagu kreeklased ei adunud, kuidas nende palga- ja pensionitõusude taga olid sakslaste ja oma mikroskoopilises osas isegi eestlaste säästud.
