Kriitik: tõehetk on saabunud - Rail Baltic ei olegi raudtee!
Kahtlused selles, kas Rail Baltic on Eestile vajalik investeering, said lõpuks kummutatud kodanik Valdar Parve avameelse kirjutise näol Eesti Päevalehe arvamusveebis 05. veebruaril.
Kirjutise autor tõi välja tõe, mida Rail Balticu apologeedid on siiamaani arutlustega tasuvusuuringute ootamisest ja riigikogu rollist viigilehena varjata püüdnud.
Mis siis viigilehe tagant paistab? Valdar Parve selgitab Eesti rahvale: "Üks põhjus seda soovida on auvõla tasumine. Eesti on vana Euroopa kulul 25 aastat priiküüti saanud. Soome-Poola raudtee ei ole meile, Eestile. See on Soome ja Rootsi projekt. Selle raudteekonna olemasolu on täiendav tagatis Vene sissetungiohu vastu. Kui vana Euroopa on nõnda palju raha välja käinud, siis sealsed valitsused enne mõtlevad, kui selle koos meiega Venele loovutavad."
Paraku omistab Valdar Parve, nagu teisedki apologeedid, Rail Balticule üleloomulikud võimed nagu võlur Hottabõtšile, kes tappis nii lohesid kui muutis liivahunnikuid kullaks.
Valdar Parve kolmest eeltoodud väitest kaks võime kohe kõrvale jätta kui reaalsusele mittevastavad. Rootsile ei ole Rail Baltic üldse vajalik, Soome massikaubad liiguvad ka edaspidi mereteel kui odavaimal (Soomel on 15 eksportsadamat).
Venemaal ei ole Rail Balticust sooja ega külma, kuna nende transiiti see ei puuduta. Juraka juhtmetega kruusakehandi ehitamine Muugalt Iklani, millega pannakse "magama" sadu miljoneid nii Euroopa Liidu kui Eesti maksumaksja raha, ei muuda ka Venemaa välispoliitikat.
Tegemist on ühe raudteeniidi juurdeehitamisega piirkonda, kus raudteid on piisavalt. Needki ei ole majanduslikult tasuvad kaupade puudumise tõttu. Veel ühe raudtee ehitamine ei kutsu Eestis ega Baltikumis esile majanduslikku ega sotsiaalset imet.
Valdar Parve kirjutise põhiväärtus on, et ta avas Pandora laeka ehk avaldas kandva poliitilise tõe Rail Balticu kohta, mille kohaselt ei ole tegemist raudteega, vaid võla kustutamisega. Sellest lähtudes muutuvad korraga arusaadavaks valitsuse ja Brüsselis resideeruvate apologeetide, eesotsas Henrik Hololeiga, sammud, mis ajavad projekti edasi, eirates igasuguseid ärilisi ja loogikareegleid.
Tundub, et see ongi olnud senise Rail Balticu „läbisurumise“ kandev alus ja seeläbi saab ka ilmsiks, miks paneb valitsus sisulisele kriitikale vastu poliitilised loosungid, milledel puudub sotsiaalne või majanduslik põhjendus – küll aga ollakse valmis võtma Eesti riigile määramatu suurusega majanduslikke ja ökoloogilisi riske.
Põhjendusi ei ole vajagi, Rail Baltic tuleb rajada hoopis „auvõla tasumiseks Euroopa ees“ ning selle täitmine panna automaatrežiimile, nagu valitsus oma sammudega seni on teinud. Kui see nii on, siis soovitan valitsusel pimesiku mängimine lõpetada ja tunnistada rahvale ausalt, et Eesti ongi Euroopa Liidule võlgu, mille peame nüüd kinni maksma Brüsseli määrustega ette nähtud raudteetaristu ehitamisega.
Rail Balticu ehitamine liigitub seega samasuguseks Euroopa Liiduga solidaarseks ettevõtmiseks nagu rahasaadetiste läkitamine Kreekasse ja pagulaste kohustuslik ümberjaotamine. Valitsus on aga unustanud ühe „pisiasja“: iga sellise sammuga hammustatakse tükk Eesti Vabariigi suveräänsusest. Mida arvavad sellest valijad, näeme lähitulevikus.
