.

Need on siis varjupaigapoliitika (asüülipoliitika), suunatud ja suunamata sisseränne, vananev rahvastik ja tööjõupuudus teatud majandusvaldkondades. Tähelepanu pööramine nendele küsimustele on igati tervitatav. Kuid natukene tuleks hoogu maha võtta, sest Maruste on kokku traageldanud omavahel mitte seotud osad.

Muidu nii heade kui ka halbade edetabelite esiotsas olev Eesti on siinkohal täiesti viimasel kohal Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas, saades aastas vaid ligikaudu 70 varjupaigataotlust. Peamine põhjus on ehk see, et Eesti ei ole tuntud kui varjupaigariik. Eesti ei ole rahvusvahelisel areenil esitlenud ennast kui maad, mis kompromissitult peab kõikide inimeste inimõiguste kaitset enda huviks ning pakub varjupaika neile, kelle inimõigusi rikutakse. Lisaks ei ole Eesti loonud siseriiklikult hästi toimivat süsteemi, mis suudaks vastu võtta tagakiusatavaid üle maailma.

Kuid ekslik on arusaam, et varjupaigapoliitika on immigratsioonipoliitika. Varjupaika antakse inimestele, keda on taga kiusatud nende kodumaal, kelle elu on ohustatud, kelle inimõigusi on rikutud ning kes selle tõttu ei saa oma koju tagasi pöörduda. Täpselt nagu mitmed lääneriigid andsid varjupaiga kommunistide eest Eestist pagenutele, kes oma elu pärast kartes ei saanud koju tagasi pöörduda, annab Eesti täna varjupaika inimestele üle maailma, kes tulevad meilt põhjendatult kaitset otsima.

Kuid nende inimeste tulekul Eestisse ei ole midagi ühist Eesti tööturu vajadustega ja vananeva elanikkonnaga. Me ei saa ära öelda varjupaigataotluse selle tõttu, et see inimene ei ole meditsiiniõde või IT-spetsialist, keda meie majandus väga vajab. Me ei saa öelda, et me kaitseme vaid nende inimeste inimõigusi, kelle haridus ja töökogemus vastavad meie tööturu vajadustele!

Me anname varjupaika nendele, kelle inimõigusi on rikutud ja kelle elu on selle tõttu ohus, olgu ta siis kas pereplaneerimise nõustaja, restoranipidaja, politseinik või džässipianist. Me ei saa ka seada kvooti varjupaigataotlustele, öeldes, et sellel aastal me kaitseme vaid kümne inimese põhiõigusi ja mitte inimese võrra rohkem!

Kaitse vastavalt töökogemusele?

Küll aga saame me seada kvoote ja nõuda vastavat haridust immigratsioonipoliitikaga. Kui me vajame IT-spetsialiste ja meditsiiniõdesid ja me ise vajatud hulgal neid koolitada ei suuda, siis võime nad piiri tagant sisse tuua. Sellisele rändele saab seada väga konkreetsed piirangud.

Praegu lubab Eesti riik aastas sisse tuua ligikaudu 1300 inimest, kuid kas see arv on piisav vananeva elanikkonnaga ühiskonnale, ei tea vist täpselt keegi. On pakutud välja, et kvooti tuleb suurendada, et sisserännet tuleb selgemini piiritleda (keda ja kui palju ja mis ajaks) või siis hoopis leida sõnastatud probleemidele alternatiivseid (ilma potentsiaalse tulevikukonfliktita) lahendusi ja mitte loota sisserändele.

Rait Maruste on kitsaskohtadele õigesti viidanud, kuid lahendusi on ta läinud otsima valest kohast. Me peame debateerima sisserändepoliitika üle, kuid varjupaigapoliitika puhul ei saa aruteluks olla see, keda sisse lasta või keda mitte (see on Genfi põgenike konventsioonis kirjas), vaid üksnes see, kuidas kõige paremini aidata kohaneda nendel inimestel, kellele me kaitset oleme siin Eestimaal pakkunud.