Kuidas mõõta kaitsevõimet?
Ehkki ametlikus agendas räägiti tookord terrorismivastasest võitlusest, oli õppuste tegelik suunitlus konventsionaalse sõjategevuse harjutamine Baltikumi ruumis. Muu hulgas mängiti läbi ka löökide andmine meie liitlasvägede võimalike koondumispiirkondade pihta.
Vahepeal on toimunud nii positiivseid kui ka negatiivseid sündmusi. Plusspoolele jääb, et lõpuks ometi on NATO saanud valmis plaani Baltikumi kaitsmiseks. Samal ajal jätkab aga USA oma sõjalise kohaloleku vähendamist Euroopas ning enamiku NATO Euroopa liitlaste kaitsekulutusi kärbitakse ja relvajõude tõmmatakse kokku. Tänavu möödub kümme aastat sõjalise kampaania algusest Afganistanis, aga võitu silmapiiril pole. Vähesed liitlasriigid on suutnud oma kaitsekulutusi hoida üle 2% SKT-st ning 8% rahuaja maaväe isikkoosseisu osalemine sõjalistel operatsioonidel on jäänud valdavale enamikule liitlastele kättesaamatuks rajajooneks.
Kaugemalt vaadates näib Baltikum tihti ühe tervikuna. Nii nagu majanduspoliitikas oli vahepeal päevakohane Lätist ja Leedust eristumine, on meil veelgi vähem põhjust samastuda oma lõunanaabritega sõjalise riigikaitse valdkonnas.
Kõigile hinnanguandjaile meeldetuletuseks, et on ainult üks olukord, kui mingi relvajõu tegelikku võitlusvõimet objektiivselt hinnata saab – see on sõda. Meie eesmärk ei ole teatavasti sõda Eesti territooriumil, vaid selle ärahoidmine.
Kaitsevägi sõjaks valmis
Osalesime pikalt Iraagi sõjas ning Afganistanis võitlevad meie üksused ühes raskemas lõigus – Helmandi provintsis. Otseses lahingutegevuses osalenud kaadrikaitseväelaste protsent on Eesti kaitseväes tänapäeval kindlasti üks kõrgemaid maailmas. Seepärast võib väita, et kaitsevägi on võimalikuks sõjaks psühholoogiliselt ja moraalselt suhteliselt valmis. Samal ajal tuleb aru anda, et need sõjad ei ole andnud osalenud kaitseväelastele ega kaitseväele tervikuna uusi kogemusi kaitse-, viivitus- ja pealetungilahingu osas.
Seepärast on paslik küsida: missugune oleks sõjatingimustele kõige lähedasem olukord, mida Eesti kaitseväel rahuajal oleks võimalik läbi mängida, et meie kaitsevõimet saaks võimalikult objektiivselt hinnata?
Andsin selle vastuse juba kahe aasta eest: peaksime korraldama õppused, mille eesmärgiks oleks harjutada kaitsejõudude sõjalise valmisoleku tõstmist kahe astme võrra, tavapärasest igapäevasest valmisolekust tõrjevalmisolekusse.
OSCE määratud ülempiir, millest alates peab sõjaväeõppustele kutsuma rahvusvahelised vaatlejad, on 13 000 osavõtjat. Venemaa vältis 2009. aastal hoolikalt selle piiri ületamist ning korraldas seepärast kaks eraldi õppust, mis tegelikult moodustasid ühe terviku.
Võitlusvõime näitamine
On mõistetav, et agressiivsete kalduvustega suurriik ei soovi näha oma sõjaväeõppustel rahvusvahelisi vaatlejaid ning seepärast trikitab. Meil seda probleemi pole, sest meie eesmärk ei saa olla mitte tegeliku võitlusvõime varjamine, vaid vastupidi, selle näitamine.
Õppuste raskuspunkt peaks olema kaitseväe mobilisatsioonil ja sõjaaja üksuste formeerimisel. Ajaliselt ei peaks need õppused olema pikad, piisaks kolmest-neljast ööpäevast, mille jooksul kutsutaks õppekogunemistele vähemalt pool sõjaaja kaitseväest, s.t vähemalt 21 000 inimest.
See sunniks ka kaitseministeeriumi oma tegevust põhjalikult ümber hindama ning keskenduma kõige olulisemale – kaitseväe ja kaitseliidu võitlusvõime tõstmisele. Kui mitukümmend tuhat inimest mobiliseeritakse rahvusvaheliste vaatlejate silme all, siis pole võimalik bluffida. Kui mõni sõjaaja üksus on tõesti, kasutades ühe kaitseministeeriumi endise asekantsleri väljendit „palja tilliga, püss mõlemas käes”, siis on võimalik süüdlased vastutusele võtta ja rahvamajandust elavdama saata.
Samuti võime siis esitada küsimuse, miks see nii on. Kas oleme jälle jätnud tasuta pakutud laskemoona vastu võtmata? Või ostnud laevu, millel Eesti kaitsmisel pole praktilist kasutamisväärtust? Või seekord hoopiski koptereid? Või oleme rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel üle jõu pingutanud? Samuti avaneks suurepärane võimalus vead järgmiseks korraks parandada, mis lõppkokkuvõttes ju sääraste suurõppuste eesmärk ongi.
Õppuste otsesed kulud jääksid samasse suurusjärku 6000 inimese kahenädalasele õppekogunemistele kuluva rahasummaga. Kaudsete kulude hulka võib mõistagi arvata kogu kaitseväe ja kaitseliidu relvastamisele, varustamisele ja väljaõppele kulutatud raha.
Agressiivsetele poliitikutele või kindralitele arusaadavas keeles kõneldes ei ole jõud või jõu näitamine provokatsioon. Provokatsioon on hoopiski sõjaline nõrkus. 1939. aasta septembris demonstreeris Eesti mobilisatsiooni välja kuulutamata jätmisega väga selgesti oma nõrkust ning provotseeris olukorra, kus Nõukogude Liit tegi meile Balti riikidest esimesena ettepaneku baaside lepingu sõlmimiseks. Selleks et mobilisatsioon õnnestuks, on vaja seda harjutada.
Realistlikust vaatepunktist ei ole sõjaga miski nii sarnane, kui säärased õppused. Samal ajal ei väljendaks need kuidagi Eesti-poolset agressiivsust, sest me ei harjutaks kellegi ründamist, vaid oma maa kaitsmist.
