.

Sattusin kaks aastat tagasi väga armsalt lollakasse olukorda: mu eluplaanidesse tekkis paarikuune auk, mispeale võtsin oma kesise koondamisraha ja kolisin kaheks kuuks Barcelonasse. Ja seal kujunes mul välja elav isu konnata mööda muuseume.

Eestis Eesti elu elades tundus plaan „lähen vaatan näitust” alati millegi tuimana, sellisena, millest elamust ei saa. Kaks kuud poolturistina (loogika on selline, et üürin elupaika, järelikult täielik turist ikka pole) Barcelonas pöörasid selle piiratusest sündinud mulje teistpidi.

Kuidas? Lihtne – mul oli vähe raha ja muuseumidesse sai tasuta sisse. Ehk oleks eelarvest isegi mingi kinoraha välja pigistanud, aga kõik filmid olid dubleeritud keelde, mida ma ei osanud. Ühesõnaga käisin muuseumides.

Tõttan ette ja mainin, et muuseumide mõttes on ägedamaid kohti kui Barcelona. Viimane muuseum, kus käisin, oli British Museum Londonis ja London on selles mõttes täielik imedemaa: seal on kõik muuseumid tasuta, iga päev – käi palju tahad.

Tasuta pühapäevad

Aga Barcelona on ka päris hea. Enne Londonit veidi lühemat aega Hispaanias viibides käisin Barcelonas CaixaForumi keskuses impressionistide näitusel – Renoir’d ja sinistes kleitides tantsijad üksteise kõrval reas. Inspireeriv märkus kõigile suurärimeestele: CaixaForum on tegelikult kultuurikeskuste kett, mis kuulub pangale. See on üks panga hulgalistest korporatiivvastutuse projektidest, mis eksponeerib maailmatasemel rändnäitusi ja on alati tasuta. Avalik-õiguslike muuseumide kõrval on ta aga erand, sest nendesse saab tasuta ainult teatud päevadel.

Priipääsu mõttes range Barcelona Picasso muuseumi sabas tuli tol juulikuu päeval, kui sinna läksin, seista pool tundi, sest tasuta pääses sinna ainult kuu esimesel pühapäeval. Aga mis see siis ära ei ole – pool tundi supermiljööga vanalinnatänaval šokolaadijäätist süüa ja kivist tahutud veesüliteid imetleda!

Selline ongi üks reegel: enamikku Barcelona riigimuuseumidesse pääseb tasuta vähemalt ühel pühapäeval kuus. Teine reegel on ka: hulk muuseume laseb tasuta sisse koguni igal pühapäeval, aga pärast kella kolme päeval. Nende hulka kuulub Montjuïci mäe otsas Miró keskuse ja Kataloonia kunstimuuseumi vahel asuv etnograafiamuuseum, kuhu ma pühapäevast jalutuskäiku tehes poolkogemata sisse põgenesin, kui pargis hakkas üks jube tüüp ühemõttelist nalja tegema.

Mis on Eestis? Vabaõhumuuseumisse lastakse tasuta sisse kolmel päeval aastas, Kumuga sama lugu. Briti muuseumiga kõrvuti pannes tuleb üsna niru protsent, kas pole? Peale selle on Kumus kord kvartalis ühe-euro-päev. Uus ja uhke teletorn maksab täiskasvanule seitse eurot ja seal peab isegi restorani pääsemiseks ostma kolmeeurose pileti. Vähe sellest, söögikoha hinnaklass on nii krõbe, et enamik kunagisi teletorni kaitsjaid võib seal vanu aegu meenutamas käimist vaid unes näha. Barcelonaga võrdne olemiseks on võimaluse leidnud ajaloomuuseum Suurgildi hoones, kuhu pääseb tasuta iga kuu viimasel neljapäeval. Paraku on siis enamikul inimestel töö- või koolipäev ja muuseumipäeva võib olla keeruline sinna vahele mahutada. Aga vähemalt ta on. Eesti reegel tundub siiski olevat selline, et tasuta pääsevad muuseumisse vaid koolieelikud. Üksinda nad mõistagi muuseumi ei lähe, seega keegi ikkagi selle käigu eest midagi maksab.

Eesti muuseumipileti hind – ja hinnad kõiguvad tublisti olenevalt muuseumist ja külastaja sotsiaalsest profiilist – paneb juba üksi muusemi minnes mõtlema rahandusministri säästlikkuse-utsitustest. Kui tihti saaksin endale lapsevanemana sellist luksust lubada? Aga üksikvanemana? Olgugi et olemas on ka perepiletid (ajaloomuuseumis näiteks 5,60, teletornis 15 eurot, kusjuures mõlemad on uued ja viimase peal muuseumid), siis mitte kuigi tihti. Ennustan, et sel põhjusel ei kujune näiteks mu venna ega õe lastel harjumust muuseumis käia, olgugi et nad tõesti väärtustavad haridust ja kultuuri. Tädina teeb see mind kurvaks. Loodan, et eksin.

Veelgi vähem kujutan ma ette, mida peaksid muuseumi pääsemiseks tegema need 45 000 süvavaesuses elavat Eesti last, kellest räägib õiguskantsler. Kuidas kasvatada neisse muuseumis käimise harjumus? Ja sellega kaasnev parem arusaamine maailmast, inimestest, keskkonnast, kuhu nad kuuluvad ja kuhu kunagi panustama hakkavad?

Seda arusaamist on ometi vaja, see on kasulik. Muuseum on haridus. Klassiruumi alternatiiv, sageli põnevam, vahetum ja elulisem, seega efektiivsem kui ükskõik kui fantastilise noored-kooli-superõpetaja performance klassiruumis. Täiskasvanu jaoks aga on muuseum see, mida bürokraadid nimetavad elukestvaks õppeks ja mina ise loomulikuks huviks enda ümber toimuva vastu.

Elamuse võimalikkuse taju

Olen kuulnud muuseumiinimesi kurvalt nentimas, et eestikeelsete eestimaalaste arvates on muuseum nüri ja puine. Olin varem üks niimoodi arvajaist, õnneks tean nüüd, et ometi ei ole nüri. Arhitektuurimuuseumi näitus Nõukogude kosmosemajadest ei ole nüri. Lae alla riputatud allveelaev Lennusadamas ei ole nüri. Nagu polnud nüri ka Kuldnõela näitus Lastemaailma galeriis. Inimesed lihtsalt pole käinud ega näinud. Ei taju elamuse saamise võimalikkust ja seega ei orienteeru, kuid kogemuseta seda taju välja ei kujune. Esimene samm muuseumidelt tolmukihi ärapühkimiseks oleks nende teenuse paremini kättesaadavaks muutmine. Süstemaatiline, et kasvatada endale publikut, kes siis teinekord tuleb rahaga tagasi, ja et kasvatada ühiskonnale innovaatilisi, loomingulisi, empaatilisi, tarku, võimsaid kollektiivse aju osakesi.

Jah, meie riik on vaene ja muuseumid seda vaesemad, aga ikkagi on valusalt irooniline, et riigis, kus haridus peaks justkui olema tasuta, on ajuvaba tapmine kinos minu jaoks odavam kui hariduslik pärastlõuna teletornis. Oleks naiivne teeselda, et selline suhe ei suuna inimeste tarbimisharjumusi. Niisiis esitaksin nüüd muuseumitegijatele väljakutse: leidke võimalus inimesed tasuta sisse lasta!

Ma ju tahaksin nii väga, et teiste inimestega juhtuks sama, mis juhtus minuga tollel suvel, kui olin töötu ja vaene ning sain endale muuseumis käimist lubada, sest elasin Barcelonas.

Seniks kasutage ära 18. mail tulevat rahvusvahelist muuseumipäeva. Siis saab ka Eestis muuseumisse igaüks, kes tahab.