Kullapalavik
Paljudes tema töödes oli külluslikus kasutuses lehtkuld. Neist ilmakuulsamad on teosed „Adele Bloch-Bauer I” ja „Suudlus”.
Tükk aega hoidis maailmas avalike oksjonite hinnarekordit Picasso „Poiss piibuga”. Kuid 2006. aastal läks Klimti tehtud Adele Bloch-Baueri portree kaubaks 135 miljoni dollari eest – rekordi purustajaks ei keegi muu kui Tallinna linnahalli kosilane Ronald Lauder.
Klimti suurteose toimetamine uue valdaja kätte oli nagu sõjaline operatsioon. Autojuht hoidis raadiosaatjaga oma kolleege pidevalt kursis teekonnast ja peatustest. Ja oli ka põhjust, sest tegemist on tõelise aardega. Ainuüksi teose enda valmistamine võttis aega kolm aastat, omaaegseks tellijaks Austria suhkrumagnaat Ferdinand Bloch-Bauer.
Kullagraveerija poeg Klimt kasutas oma tippteostes õli ja kulda. Kuld oli staatuse sümbol siis, on praegu ja oli aastatuhandeid tagasi. Just nüüd on kuld tegemas uusi hinnarekordeid. Kuld on ka justkui riskide maandamise võrdkuju.
Kulla üks põhiväärtusi ongi, et seda saab hõlpsasti uuesti kasutusele võtta ja töötlemisest kulla omadused ei muutu. Näiteks Austraalia kullatöötleja muuseumis on ühte 400-untsist kullakangi külastajatele näitamiseks igapäevaselt üles sulatatud ja uuesti kangiks valatud. Ja nii rohkem kui 19 000 korda. Kuld on ikka sama hea.
Grammi kulda saab venitada traadiks, mille pikkus on kolm kilomeetrit. Seda on võimalik taguda lausa 0,0001 mm paksuseks, et isegi valgus hakkab läbi kumama. Nii lehtkulda tehaksegi. Imeõhukesel lehtkullal on samal ajal suur proov, enamasti 22 karaati. Seda dekoratiivmaterjali on kunstis kasutatud läbi aegade – olgu selleks siis maalid, ikoonid, uhked maaliraamid või mööbel.
Tööstus vajab kulda
Kuld on müstiline materjal. Kui dollar on kreenis, siis kuld on säras. Nii oli see 1971. aastal Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemise aegadel. Nii oli see ka 1973. aastal esimese globaalse naftakriisi aegadel. Samuti mõned aastad hiljem teise naftakriisi aegadel ja ka Ladina-Ameerika majanduskriisi hetkil. 1986.–1987. aasta börsikrahh ja must esmaspäev – aga mitte kulla jaoks. 2001. aastal toimus terrorirünnak kaksiktornide pihta ja kulla hind põrutas kohe üles. Praegu kohtame maailmamajanduses jälle ebakindlust ja kuld on taas nagu saja meetri joonelt startiv tippsprinter. Kriisid on kulla jaoks nagu erguti.
Majanduslikult on seletus üsna lihtne. Kuld on materjal, mida tööstus vajab. Seega on ta alati nõutud ja hind ei saa perspektiivis liialt langeda. Samasugune materjal on nafta, teravili ja mis iganes muu piiratud loodusvara. Kui rahamajandus on kriisis, siis on mõistlik osta selliseid varasid, mis on püsiva väärtusega. Lisaks tajuvad inimesed kulda raha ehk universaalse vahetuskaubana. Kuna kulda ja selle kahvatumat õde hõbedat on vähe, siis see esmarahana pole enam kusagil kasutuses. Inimesed on nii leiutanud keskpangad ja paberraha. Kuld ja hõbe olid aga maailmarahad kuni 18. sajandini.
Siis leiutati paberraha. Käive muutus kiiremaks ja kulla ning hõbeda piiratud hulk ei olnud enam majanduskasvu takistuseks. 19. sajandil avastatud kullavarud aga muutsid tühiseks kõik, mis kulla ajaloos oli aset leidnud varem. California ja Austraalia kulla avastasid kullaotsijad, kes pesid jõgedes liiva ja töötasid endale. 1848. aastal Californias tehtud avastused ja Austraalia leiud 1852. aastal vapustasid maailma. Siis lisandus veel Lõuna-Aafrika. Kullavarude üüratu suurenemine võimaldas kehtestada rahvusvahelise kullastandardi, kus valitsuste kullavarud tagasid nende välja antud paberraha.
Klimti töö sünni ajal toimiski kullastandard. Iga riik kehtestas oma valuuta kullasisalduse ja oli valmis selle hinna eest suvalistes kogustes kulda ostma või müü-ma. Kuna iga valuuta rahaühiku kullasisaldus oli fikseeritud, siis olid ka valuutakursid fikseeritud. Kullastandardi abiga määratles riik oma raha täpse kullakogusena. Lihtne süsteem. Kui riik kulutas liiga palju välistoodetele, voolas selle raha välisriikidesse. See tuli tagasi maksetena kodumaal valmistatud kaupade eest. Kui välisriigil oli rohkem omavaluutat, kui see suutis riigi toodetele ja teenustele kulutada, siis võis tekkinud ülejäägi viia keskpanka ja seal kulla vastu vahetada. Kui riigil oli püsiv kaubandusdefitsiit ja selle kullavarud hakkasid kahanema, siis pani see keskpangad kullavarude kaitseks tegutsema. Tavaliselt tõusis intressimäär, mis pidurdas raha väljavoolu. Keskpangad hoidsid suure osa oma rahvusvahelistest reservidest kullana.
Dollari kullakate kadus
Pärast Teise maailmasõja lõppu olid ameeriklased ennast sulgenud kullavanglasse. Nad proovisid iga võimalikku viisi, kuidas säilitada side kullaga: laenasid teistelt riikidelt, panid inimestele makse, sõdisid spekulantidega ja tegid tõkkeid välismaale investeerivatele firmadele. Valik olnuks loobuda kullast ammu, kuid välismaalased soovisid endiselt võimalust dollarijääke soovi korral kullaks vahetada. Samal ajal kartsid eurooplased ja jaapanlased dollari devalveerimist, sest see oleks inimestele varakaotust tähendanud.
President Nixon pidi tegema sammu, mis lahendaks kulla-probleemi. USA pidi lihtsalt keelduma müümast kulda neile riikidele, kes tulevad sinna oma dollareid vahetama. 1971. aastal sulges Nixon prauhti „kulla akna”. 1972. aasta algul tõsteti kulla hinda 38 dollarini ehk devalveeriti USA dollarit ligi 12 protsenti. Vaatamata sellele, et dollar jäi kullakattest ilma, jäi see rahvusvaheliseks valuutaks isegi pärast seda, kui dollari väärtus 1973 märtsist kõikuma lasti.
Praeguse valuutakursside juhitava kõikumise oludes vajavad riigid siiski rahvusvahelisi reserve, et lühiajaliste kõikumiste summutamiseks valuutaturgudele sekkuda. Ja nii ongi keskpangad hakanud toimetama ja nii tulebki taas mängu üks ütlemata vägev relv – kuld.
Andres Eilart ja Aavo Kokk selgitavad Eesti ja maailma kunstiteoste najal majanduse toimimist.
