Foto: Rauno Volmar

Ühise läbirääkimislaua ääres oli koht küsimustele kategooriast „Saame tuttavaks“, sest see, kui IRL ja Keskerakond on ühise läbirääkimislaua ääres, ongi integratsioon! See on katse kuulata ära ja mõista seisukohti, mis on seni olnud positsioneeritud „polaarsetena“.

Võimalik, et see tekitab imestust, aga uuelt koalitsioonilt võib oodata ka integratsioonitemaatika uutmoodi mõtestamist. Seda mitte niivõrd sellepärast, et praegu saavad eestlased või venekeelne kogukond midagi rohkem kui varem, vaid sellepärast, et esimest korda üle pika aja istuvad läbirääkimiste laua taga silm silma vastu need, kes on suure osa oma poliitilisest kapitalist rajanud kaitsele ja vastasseisule.

Juba teise poole teadvustamine ja aktsepteerimine kujutab endast teatud mõttes poliitilise maastiku integratsiooni.

Seetõttu on väljaspool igasugust kahtlust, et koalitsioonileppe kuuenda punkti, mis on pühendatud täielikult integratsiooniküsimustele, sünd on läbimurre ja kui see ei ole veel läbimurre, siis on see tugev nihe aastate jooksul kuhjunud probleemide lahendamise suunas.

Kuid alustuseks rääkigem tupikutest, mis on tekkinud praegu toimivas süsteemis ja mis takistavad integratsiooniküsimuste tõhusamat lahendamist.

Väljapääs esimesest tupikust

Paljude eestlaste jaoks on seni üllatus, et Eesti vene keelt kõnelev elanikkond ei ole kaugeltki homogeenne grupp.

Venekeelne eesti elanikkond ei oma ühtseid seisukohti ei poliitiliste küsimuste teadvustamise ja tõlgendamise osas ega integratsiooniküsimustes.

Viktoria Ladõnskaja Foto: Tiit Blaat
Teiste sõnadega – Eestis elavad vene keelt kõnelevad inimesed on väga erinevad. Ja nende erinevate inimeste hulgas on täiesti selgelt välja kujunenud inimeste grupp, keda iseloomustab ühelt poolt nõrk eesti keele oskus, aga teiselt poolt sisemine emotsionaalne seotus Eestiga. Seejuures ei ole sugugi väheoluline, et selle grupi materiaalne heaolu on pigem madal.

Erinevalt teistest gruppidest, kes on kas juba eesti keele selgeks õppinud või ei soovigi seda teha, on eelpool kirjeldatud kategooria inimesi vaja integratsiooni seisukohast kõige rohkem aidata, sest oma väheste finantsidega nad hakkama ei saa.

Siinkohal tasubki meenutada Eesti põhiseaduse preambulit, milles on täpselt määratletud Eesti riigi eesmärk ja ülesanne: „Keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“.

Siin elavate inimeste hea eesti keele valdamine on riigi enda eesmärk ja sellisel juhul on riigi ülesandeks ka abi osutamine nendele, kes on huvitatud selle eesmärgi saavutamisest. Siit saab teha ainult ühe järelduse – eesti keele kursusi tuleb korraldada tasuta.

Väljapääs teisest tupikust

Integratsiooniprotsesse takistab ka veelahe, mis on kunstlikult tekitatud erinevate piirkondade kohalike omavalitsuste ja riigivõimu vahele.

Tuleb tunnistada, et mitmetele parteidele on andnud aastate kaupa poliitilist kapitali valitsuse ning suurearvulise venekeelse elanikkonnaga regioonide kohalike võimuorganite vastandamine.

Päris “süütuid” ei leia siin kummaltki vastanduvalt poolelt. Selle tegevuse tulemusena oleme me saavutanud Tallinna erinevate linnaosade ja terve Ida-Virumaa informatsioonilise isolatsiooni.
Narva linna ja mistahes ministeeriumi vahel ei ole aastate kaupa olnud selget ja heatahtlikku informatsioonivahetust – normaalne suhtlemine on puudunud.

Lõppkokkuvõttes oleme olukorras, kus kogu kultuuriministeerium plaksutab õnnelikult käsi selle üle, et Narva ehitatakse loomingulist kompleksi „Vaba lava“ ja kõik valitsuse liikmed on veendunud, et tegemist on mega-projektiga kogu piirkonna jaoks.

Ent kui sõita Narva, siis kuuleb kohaliku võimuorgani esindajatelt küsimust: „Aga mis asi see üldse on mida te siia ehitate?“

Umbes aasta tagasi päästeti oksjonimüügist Narva Aleksandri kirik. Kultuuriministeerium otsustas oma kabinettides, et kirikuhoones asuv raamatukogu tooks õnne ja kasu kõigile. Pakuti välja projekt. Eesti meedias hakati sellest rääkima kui juba toimunud faktist.

Kuid kui sõidad kohale, kuuled: „Üldiselt oleme me planeerinud linna raamatukogu teise kohta, aga kiriku hoones olevat raamatukogu ei ole meil pärast võimalik küttearvetest maha võtta.“

Inglise keeles nimetatakse seda nähtust „misconnection“. Tegemist on totaalse „valeühenduse“ või suhtlemisoskuste kadumisega valitsuse ja kohaliku võimu vahel. Võib lausa öelda, et sünkroontõlget on vaja mitte ainult ühest keelest teise tõlkimisel, vaid ka „linnukeelest inimkeelde“.

Väljapääs kolmandast tupikust

See pole kõik. Integratsiooniprobleemide põhjus on isegi ulatuslikum, kui võib tunduda kahe eelneva punkti põhjal.

Integratsiooniteema kui niisugune on meil jaotatud kahe ministeeriumi vahel. Mida see tähendab? See tähendab seda, et lõplikult vastutavat isikut, kelle käest läbikukkumiste kohta aru pärida, ei ole.

Sisuliselt vastutab integratsiooni eest kultuuriministeerium. Aga näiteks eesti keele arendamise strateegia on tehtud ülesandeks haridus- ja teadusministeeriumile. On ju keele kvaliteetne õpetamine integratsiooni tähtis osa.

Asi on veelgi mõistatuslikum. On olemas MISA (Integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus “Meie inimesed“), mis allub kultuuriministeeriumi juhtimisele, aga on seejuures vastutanud eesti keele kursuste organiseerimise eest.

See aga on muutunud rahajagamise organiks, bürokraatlikuks aparaadiks – nagu me mäletame möödunud aasta kogemuse põhjal mitmetuhandeinimeselist järjekordadest ning organiseeritud kontrolli tulemuste põhjal.

Kokkuvõttes kinnitati koalitsiooniläbirääkimiste ajal rida tähtsaid otsuseid. Esiteks – MISAt kui eraldiseisvat üksust ei ole kas üldse vaja, või vajavad selle eksisteerimise eesmärk ja ülesanded täielikku ümbervaatamist. Teiseks, eesti keele kursused viiakse loogiliselt välja integratsioonifondi alluvusest.

Tekivad kaks eesti keele maja – Narvas ja Tallinnas –, mis vastutavad muuhulgas tasuta kursuste pakkumise eest.

Suur küsimus on siin, milline ministeeriumidest peab vastutama nende kahe maja tegevuse eest. Minu hinnangul võiks see olla haridus- ja teadusministeerium.

Väljapääs neljandast tupikust

Paljud küsimused, mida integratsiooni kontekstis käsitletakse, on ammu kandunud üle emotsionaalsele pinnale ja neid lihtsate tehniliste lahendustega enam ei paranda.

Kui me räägime kodakondsuse, eesti keele õppimise või vene koolide teemal, loeb igaüks ridade vahelt välja lööke nende haavade pihta, mida just tema on minevikus saanud.

Eestlane loeb välja valu, mida tema perekonnale on tekitatud, aga venelane loeb välja selle valu, mida põhjustas tema perekonnale määramatuse periood kohaliku vene kogukonna suhtes 90ndatel aastatel.

Mõlemal on õigus, aga oma argumentide tekitatud hääle tõttu ei kuule kumbki pool teise poole valu.

Ent ma räägin ka „eelarvelisest valust“. Kümned miljonid eurod on juba eraldatud integratsiooniküsimuste lahendamiseks ja kirjutatud sisse programmi „Lõimuv Eesti 2020“.
See programm võeti vastu mitu aastat tagasi, enne eelmisi valimisi, ja juba siis reageeriti sellele kriitiliselt.

Täna, mitmed aastad hiljem, on see lisaks kaks aastat kestnud kriitikale vananenud ka terve rea praktiliste küsimuste osas.

Kord aastas teeb see programm valitsuse tasemel läbi kooskõlastamisprotsessi. Sel kevadel on uue valitsuse koosseisus olemas kõik šansid selleks, et see programm uuesti „avada“ ja vaadata veelkord läbi, kui otstarbekalt sealseid miljoneid eurosid jaotatakse.

Ja lõpuks – vaade viiendast nurgast

Meil on tekkinud tendents väljendada „õiget“ arvamust. Seda on tunda nii sotsiaalmeedias kui kommentaariumites.

Viimasel ajal on kohalikud vaatlejad või inimesed, kes viivad läbi küsitlusi, hakanud märkama järgmist - vene keelt kõnelev vastaja teab, millist arvamust poliitiliste küsimuste kohta temalt oodatakse ning milline arvamus on n-ö vale.

Selle tulemusel räägib ta küsitlejale (vabatahtlikult) mitte seda, mida ta arvab, vaid seda, mida temalt tahetakse või ei taheta kuulda.

Miks see siis halb on? Sellepärast, et me ei saa tugineda küsitluste tulemustele, eriti siis, kui need ei ole anonüümsed, vaid toimuvad näiteks „teleküsitlusena“ kaamera ees.

Meil on keeruline saada aru tõelistest meeleoludest, mis “köögipoolel” valitsevad.

Teine küsimus – miks see toimub? Aga seepärast, et kahjuks oleme me sõnavabaduse praktiseerimise juures muutunud äärmiselt sallimatuks “mittetüüpilise” arvamuse suhtes. Juhul kui arvamus ei lange kokku n-ö peavoolu-arvamusega (eriti integratsioonipoliitika küsimustes), hakkame me nendes kohtades, kus see arvamus kaldub kõrvale ette tõmmatud peajoonest, tihti hukka mõistma. See ei ole õige, sest meil on vaja kuulda ka “ebatüüpilisi“ arvamusi, et saada aru nende põhjustest ja kujundada lahendusvariante võimalike konfliktide ennetamiseks.

Lõpetuseks, koalitsioonilepingu kuues peatükk annab mulle kui endisele ajakirjanikule lootust, et ka integratsioonialaseid küsimusi on võimalik surnud punktist edasi liigutada. Plaan on hea, aga nüüd on küsimus realiseerimises.