Trump ja Putin Foto: Reuters/ Delfi

28. mail pihtis Euroopa eestkõneleja rolli võtnud Angela Merkel Müncheni õlletelgis oma poolehoidjatele, et on pettunud G7 tippkohtumise tulemustes ja eriti USA presidendis. „Ajad, kui me saime täielikult teineteisele toetuda, on osaliselt möödas. Seda olen ma viimastel päevadel kogenud. Meie, eurooplased, peame oma saatuse tõeliselt enda kätte võtma,“ kurtis kantsler, täpsustamata, kuidas ta seda täpsemalt ette kujutab.

Ameerikata või ilma, ent Euroopa seisab silmitsi suurimate väljakutsetega pärast II maailmasõja lõppu. Trumbi sarjamine ja Brexiti kirumine ei muuda olukorda paremaks. Kui jätkatakse müütilise vaenlase otsimisega ja rahva hirme väljendavate poliitiliste jõudude populistideks tembeldamisega, võivad Euroopat eraldavad lõhed üksnes süveneda.

Kui õlletelgi pihtimust võtta ausa ülestunnistusena, et enam pole võimalik seisukohtade lahknevusest mööda vaadata ning viimane aeg oleks ebakohad sirgeks rääkida, on Euroopal lootust. Kui selles peegeldus vaid staarpoliitiku solvumine, ootavad ees veelgi raskemad ajad.

Ausa arutelu asemel krõbedad avaldused ja selja keeramine

Me peaksime elama demokraatlikus maailmas, ent ikka määrab riikide saatust valitsejate omavaheline läbisaamine, otsekui kuningakodade ajal. Trump vormib sümpaatia puudumise Merkeli vastu nõudmiseks, et Saksamaa peaks NATO-le maksma 350 miljardilise võla ning lõpetama majanduspoliitika, mis toidab kaubavahetuse defitsiiti USA-ga. Merkel mossitab ja keerab selja, Macroni püüab daami toetada lapsiku veiderdamisega G7 liidrite kohtumise kätlemistseremoonial. Ühel pool on suure muskliriigi enesestmõistetav üleolek, teisal euroliidrite võimetus samaga vastata, sest tunnistagem ausalt – Ameerika võib meeldida või mitte, aga Ameerikat ignoreerida pole lihtsalt võimalik.

Solvumine tuleb alla neelata ja vägivallatu vastupanu asemel üritada ühisosa leida, sest muidu jäetakse Euroopa räästa alla lõdisema ning Ameerika koos uut siiditeed mõõdistava Hiina ning isolatsioonist väljuva Venemaaga istuvad ühisesse õhtusöögilauda, kuhu väiksematele veljedele pole kohti kaetud. Sellest, et nii võib juhtuda, annab tunnistust Donald Trumpi korraldus alustada Venemaaga suhete normaliseerimist. Otsust ei maksaks kritiseerida. See iseloomustab Trumpi pigem vastutustundliku poliitikuna, sest igasugune pingete lõdvendamine on tervitatav. Seda tõestas juba president John F. Kennedy Sigade lahe kriisi ajal.

Kui Ameerika suudab Venemaad kaasates hävitada islamiäärmusluse ning koostöös üha kindlamalt Aafrikas kanda kinnitava Hiinaga lahendada Musta Mandri probleemid, kui kolmikul õnnestub lõpetada pinged Korea poolsaarel, siis milline osa jääb maailmapoliitika kujundamisel Euroopale? Kui tõsiselt saab siis võtta õlleklaasi juures tehtud avaldusi?

Eesti võimalus

Keerulises olukorras kasvab just suurriiklikest ambitsioonidest ja rahvuslikest huvidest vabade väikeriikide võimalus, Euroopa poliitika stagnatsioonist välja tuua. Eestil on see Euroopa Liidu eesistujamaana olemas, kui me vaid suudaksime eelarvamustevabalt vahendada Ameerikat ja Euroopat, Euroopat ja Venemaad.

Kogemus nii lääne kui idaga läbikäimiseks on meil ju olemas. Sõbralikud suhted Ameerika ja Euroopa riikidega püsivad taasiseseisvumisest alates. Eestit usaldatakse ja hinnatakse, puudu jääb vaid julgusest ning tahtest oma sõnumit valjemalt kuulutada. Ka Venemaaga ei pea me alustama nullist. On säilinud inimestevaheline tihe suhtlus, on endiste kaubanduspartnerite kogemus, on, mis seal ikka salata, ka teatud ühised kultuurijuured. Kasutagem seda. Meil on Venemaal palju sõpru. Vaid tühine 16% Venemaa kodanikest näeb Eestis vaenlast.

Digitaliseerimise, andmete vaba liikumise ja muude pehmete teemade asemel võiks Eesti oma eesistumise ajal vormida Euroopa välispoliitikat, andes sellele tagasi minetatud jõulisuse. See oleks tegu, mis vähemalt vääriks üritamist ajal, mis on liigestest lahti.