Visegradi grupi välisministrid EPA

Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas kogu maailmas olemas oleva põlguse nähtusele „Visegrádi vagun”. Tarandi arvamust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!” (26.7, Sirp)

Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased – poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased –, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, aga ütlemise adressaadid on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest” kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad... Või lühidalt: enda meelest rahvad.

Avalehele
114 Kommentaari
Loe veel: