LEO KUNNAS: Sõja õppetunnid
Pinge kasvas järk-järgult. Mõlemad pooled süüdistasid teineteist provokatsioonides.
Samal ajal kajastas Vene meedia laialdaselt valdavalt Vene kodanikest tsiviilelanike evakueerimist Tshinvalist. Kuid kümned Venemaalt saabunud bussid ei saabunud Tshinvalisse tühjalt. Need olid täidetud Vene vabatahtlike, peamiselt kasakatega. On selge, et Venemaa ei teinud algusest peale vähimatki katset eskaleeruvat konflikti ohjeldada, vastupidi, valas sellele ise õli tulle.
Kas Gruusia relvajõudude 7. augustil alanud pealetung Tshinvalile oli hoolikalt varem kavandatud sõjaline operatsioon Lõuna-Osseetia täielikuks hõivamiseks? Või oli see ad hoc reaktsioon Lõuna-Osseetia relvajõudude ja Vene vabatahtlike provokatiivsele tegevusele?
Strateegiliselt kõige tähtsam Lõuna-Osseetia maastikupunkt on kahtlemata Roki tunnel, mis ühendab Lõuna-Osseetiat Venemaaga. Mis tahes Gruusia-poolne varem kavandatud sõjaline operatsioon oleks eeldanud tunneli oma kontrolli alla saamist või õhkimist. Muul viisil ei ole Lõuna-Osseetia hõivamine mõeldav. Gruusia relvajõud ei teinud aga katsetki Roki tunneli õhkimiseks või blokeerimiseks.
Operatsioonil puudus sügavus. Gruusia teostas kõigest kahepoolse taktikalise tiibhaarde Tshinvali hõivamiseks. Sellele eelnes ebatäpne kaartuli suur-tükkidest ja raketikompleksidest, mis põhjustas asjatuid ohvreid tsiviilelanike hulgas. Varem kavandatud sõjaline operastioon oleks eeldanud Lõuna-Osseetia põhjapoolsemate asustatud punktide hõivamist ning reservide kohaletoomist. Ei paista kusagilt välja, et Gruusia poolel oleks olnud reserve või varuplaane juhuks, kui esialgset operatsiooniplaani ei õnnestu ellu viia.
Võib järeldada, et tegu polnud millegi muu, kui Gruusia-poolse ad hoc reaktsiooniga Lõuna-Osseetia relvajõudude ja Vene vabatahtlike tegevusele. Võib oletada, et pärast president Saakašvili korraldust “asi on läinud liiga kaugele, tehke nüüd midagi” tegidki Gruusia relvajõud mõne tunniga operatsiooniplaani Tshinvali hõivamiseks ja püüdsid seda ellu viia.
Valmisolek sõjaks
Gruusia on mõne aastaga tõstnud oma kaitsekulutused eri hinnangutel 8–10%-ni SKT-st ning moodustanud 32 000- kuni 38 000-mehelise elukutselise armee. Maaväe osas on riik teinud märkimisväärseid jõupingutusi tervikliku tulesüsteemi loomiseks, Gruusial on kuni 100 tanki ja umbes sama palju suurtükiväe relvasüsteeme.
Kuid neist jõupingutustest ei piisa eelmainitud raske ülesande täitmiseks. Gruusia vajaks selleks ligi 200 000-mehelisi sõjaaja relvajõude, umbes 500 suurtükiväe relvasüsteemi ning mitu korda tugevamat õhutõrjet. Praegusete kaitsekulutuste juures oleks selliste relvajõudude ülesehitamine olnud 10–12 aastaga täiesti teostatav. Kuid Gruusia kulutas paraku lõviosa oma kaitse-eelarvest liiga suure rahuaja armee ülalpidamiseks. Ka oli sõjaliste välisoperatsioonide maht selgesti üle jõu käiv.
Gruusial puuduvad sõjaaja relvajõud. Väljakuulutatud üldmobilisatsioon ei täida oma eesmärki, sest valdav osa mobiliseeritutest ei ole saanud eelnevat sõjalist ettevalmistust ega üksusepõhiselt organiseeritud.
Kui ootuspärane oli Venemaa poolt sõja alustamine Gruusia vastu? Gruusia on Venemaa jaoks alati olnud A-grupi potentsiaalne konfliktikolle. Gruusia puhul on tegu nii Venemaa kodanike kaitsmise kui ka sõjalise koostöö tõkestamisega USA ja NATO-ga. Ka käsitab Venemaa Gruusiat oma eluliste huvide tsoonina.
Vastavalt oma sõjalisele doktriinile näeb Venemaa ennast praegu teise riigi territooriumil toimuva riigisisese sõjalise konflikti ühe osalise liitlasena, kes rakendab stabiliseerivaid meetmeid konfliktipiirkonnas otsese interventsiooni teel. Loomulikult räägib Venemaa seejuures rahule sundimisest, ehkki tal puudub selleks mandaat.
Seega oli Venemaa poolt sõja alustamine täiesti ootuspärane. Oma sõjalise doktriini kohaselt pidigi Venemaa sõda alustama.
Mõne tunni jooksul pärast Gruusia poole Tshinvali-pealetungi algust ründasid Vene õhujõud korraga kümmet sihtmärki Gruusias, neist seitset väljaspool Lõuna-Osseetiat. Iga sihtmärgi ründamiseks oli vaja vähemalt kaht lennukit. See näitab Venemaa õhujõudude väga head valmisolekut.
Veelgi paremaid tulemusi näitasid üles õhudessantväed. Ööpäeva jooksul saadi kolmest õhudessantdiviisist, sealhulgas Pihkvas paiknevast 76. õhudessantdiviisist, igaühest kokku pataljoni taktikaline grupp ning toimetati see operatsiooni lähtealale Vladikavkazi piirkonda. Pärast seda on mõne päevaga Venemaa sõjatandril paiknevaid vägesid kiiresti suurendanud.
Olen varem kritiseerinud lääne analüütikuid, kes on Venemaa sõjalist valmisolekut kogu aeg tugevalt alahinnanud. Venemaa-Gruusia sõda näitab veel kord, et sääraseks alahindamiseks ei ole vähimatki põhjust.
Õppida vigadest
Mida on õppida teistel riikidel? Totaalkaitse ehk kogu riiki hõlmava riigikaitse ülesehitamine on hädavajalik, sest nii lennukipommid kui ka suurtükimürsud ja raketid tapavad valimatult tsiviilelanikkonda. Tsiviilelanikkonna elushoidmine ja elutegevuse tagamine on nüüdisaegses sõjas muutunud juba ammu kõige olulisemaks küsimuseks.
Esmane iseseisev kaitsevõime tuleb üles ehitada. Riigina on Eesti eiranud Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemissõdade kogemusi. Oleme suures osas ignoreerinud mõlema Tšetšeenia sõja õppetunde. Venemaa-Gruusia sõda võib jääda viimaseks sõjaks, mil me saame veel võimaluse õppida teiste vigadest.
Venemaa valib mängureeglid vastavalt oma rahvuslikele huvidele ning kui ta on otsustanud mängida sõja reeglite järgi, ei ole lääneriikide verbaalsetest mõjutusvahenditest suuremat abi.
