Leo Kunnas: Uus kaitseväe arengukava toidab kaost
Kas uues riigikaitse arenguplaanis on muid ohtlikke vigu peale juhtimissüsteemi nõrkuse ja kaitseväe ja kaitseliidu ülesannete jaotuse?
Kahjuks on. Kavandatakse veel üht põhjapanevat sisulist muudatust: kaitseotstarbelise varustuse hankimiseks ja haldamiseks eraldi tsiviilameti loomist. Uus amet oleks küll kaitseministeeriumi valitsemisalas, aga väljaspool kaitseväge, iseseisev riigiasutus nagu kaitseressursside ametki.
Idee pole uus, tegu on juba läbikäidud etapiga. Ka 1990. aastatel vastutas kaitseministeerium kõigi hangete eest alates sokkidest-saabastest kuni radarite ja raskerelvadeni. Kuigi tollal tehti mitu korda vähem hankeid kui praegu, oli kaitseministeeriumil nendega tõsiseid raskusi. Seetõttu jaotati eelmise kümnendi alguses hankefunktsioonid ministeeriumi ja kaitseväe vahel: kaitseministeerium reserveeris endale strateegiliste suurhangete tegemise õiguse ja loovutas ülejäänud hanked kaitseväele.
Kaitseväes tegeldakse praegu hangetega põhiliselt kaitseväe logistikakeskuses, mis on kaitseväe juhataja otsealluvuses. Kaitsevägi on huvitatud võimalikult hea varustuse hankimisest, sest ta peab seda iga päev kasutama ja sellega vajaduse korral ka sõtta minema. Samuti haldab ja ladustab kaitsevägi oma varustust, muu hulgas ka mobilisatsioonivaru.
Pikaldasem asjaajamine
Miks oleks vaja muuta kaitseministeeriumi ja kaitseväe praegust toimivat logistiliste funktsioonide jaotust? Kaitsevägi hakkaks uue ametiga suhtlema kaitseministeeriumi kaudu. Miski ei muutuks kiiremaks ega paindlikumaks, vastupidi, kaitseväe ja kaitseliidu varustuse tarneajad pikeneksid märkimisväärselt. Kõige negatiivsemat mõju avaldaks see käimasolevatel sõjalistel operatsioonidel viibivatele üksustele.
Eraldi asutuse ülalpidamiskulud, sh personalikulud, suureneksid praegu toimiva süsteemiga võrreldes hüppeliselt, sest eeldatavasti võetaks uude asutusse tööle mitusada inimest. Küsimus ei oleks kahe- või kolmesajas, vaid pigem viie- või kuuesajas töötajas.
Väljaspool kaitseväge asuva eraldi asutuse juhtkonda oleks asjast huvitatud kõrvalistel isikutel kergem mõjutada, mis suurendaks korruptsiooniohu senise süsteemiga võrreldes mitmekordseks. Mitte millestki ei nähtu, et oleks oodata efektiivsuse suurenemist või kulude kokkuhoidu.
Säärane süsteem hakkaks dubleerima kaitseväe teatud sõjaaja logistilisi funktsioone, samal ajal poleks selle tsiviilisikutest personalil sõjaaja ametikohti, mistõttu neid ei saaks sõjalise valmisoleku suurendamise või mobilisatsiooni korral rakendada. On põhjust karta, et uus asutus muutuks riigisaladuse kaitsmisega seotud seikade tõttu (mobilisatsioonivarude hankimine ja säilitamine) senise süsteemiga võrreldes oluliselt suuremaks julgeolekuriskiks.
Kõige suurem oht, mida uue ameti loomine kaasa tooks, seisnekski kaitseväe mobilisatsioonisüsteemi killustumises, sest loodav amet hakkaks ilmselt vastutama ka mobilisatsioonivarude hankimise ja säilitamise eest.
Praegu toimivat mobilisatsioonisüsteemi ohustab juba niigi tõsine killustav riskifaktor: riigivara kasutuselevõtt ja tsiviilsektorile pandavad sundkoormised on antud ühe teise eraldi ameti – kaitseressursside ameti – vastutusvaldkonda. Kaitsevägi esitas esimese sundkoormiste koondtellimuse juba 2005. aasta sügisel, enam-vähem kohe pärast kaitseressursside ameti loomist, aga paraku on see asutus praegu veel oma töödega andmebaaside loomise algusjärgus. Riigivara kasutuselevõtust ja sundkoormiste praktilisest teostamisest kriisi- ja sõjaajal on asi kaugel.
Uus tsiviilamet oleks seega juba teine iseseisev kaitseväest eraldi riigiamet, mis oleks kavas kaitseministeeriumi valitsemisalas luua.
Liidetakse ja lahutatakse
Mis loogikal see kavatsus rajaneb? Kas siin lähtutakse mingitest üldistest põhimõtetest, mille järgi Eesti avalik haldus toimib? On säärased põhimõtted üldse olemas?
Eelmise kümnendi lõpul ühendati siseministeeriumi valitsemisalas teatavasti kolm täiesti erinevate põhiülesannetega riigiametit – politseiamet, piirivalveamet ning kodakondsus- ja migratsiooniamet – üheks hiigelasutuseks. Olen eruadmiral Tarmo Kõutsiga ühel meelel, et see oli viga.
Kaitseministeerium on toiminud ja kavatseb edaspidigi toimida täiesti vastupidi: sõjalise riigikaitse põhiülesande täitjalt – kaitseväelt – on lõigatud ja püütakse edaspidigi ära lõigata tervikfunktsiooni täitmiseks olulisi osi. Üks ministeerium kuhjab kokku eri põhifunktsioonide täitjad, teine lammutab oma põhiülesande täitmist laiali – kus on siin loogika?
Loogikat ei leia parimagi tahtmise korral, loogika asemel on kaos.
