President Kersti Kaljulaid ja hr Georgi-Rene Maksimovski Foto: DELFI

Käinud kohtadel, vestelnud inimestega, lugenud kuhjade kaupa uurimusi. Kõige selle juures olen end tihtipeale tundnud hüüdjana kõrbes. Aga - ma ei jäta.

Paljusid pani ilmselt mõtlema uudis, et presidendi kõne päeval sai politsei 46 teadet lähisuhtevägivallast. Kolmel puhkepäevaga kokku 126. Ja nagu me teame, on tegemist vaid jäämäe veepealse tipuga. Euroopas pöördub vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naine lõpuks politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Peale seda, kui on keskmiselt 33 korda peksa saanud. Kolmandik vägivalla all kannatavatest naistest ei iitsata oma üleelamistest mitte kunagi mitte kellelegi. Eriti kidakeelsed on partneri poolt seksuaalselt kuritarvitatud naised.

Maades, kus suhtumine võrdsusesse jätab pehmelt öeldes soovida, jõuab lähisuhtevägivalla ohvritest politseisse vaid 10 protsenti. Uuringud kinnitavad, et mida suurem on riigis võrdõiguslikkus, seda julgemalt teatatakse ka vägivallast. Seda teades mõelge, kui paljud eestimaalased tegelikult oma kodudes kannatavad.

Kolm päeva peale presidendi kõnet kinnitab justiitsminister Urmas Reinsalu "Aktuaalse kaamera" otse-eetris, et lähisuhtevägivalla teema on tõesti väga oluline. Ka Reinsalu erakonnakaaslane Margus Tsahkna rääkis sotsiaalkaitseministrina alalõpmata, kui olulise teemaga ikka on tegu. Aga härrased, millised on olnud teiepoolsed reaalsed sammud? Kui valdkonnast kadusid Norra Kuningriigi toetusrahad, ei leitud 9,66-miljardilisest riigieelarvest morsirahana mõjuvat 150 tuhandet eurot teenuse minimaalseks säilimiseks.

Riik suudab hetkel tagada igas maakonnas vägivallaohvritest naistele ja lastele kiirabi korras turvalise peavarju, kuid psühholoogiliseks ja juriidiliseks nõustamiseks, mis tihtipeale turvalisest majutusest isegi olulisem, on raha näruselt vähe. Väiksemates maakondades jätkub raha nõustamiseks ühes kuus vaid 1-2 tunniks! Spetsialistide sõnul on vägivallaohvri nõustamise miinimumaeg 10 tundi, ekspertide hinnangul oleks enamasti vaja 50, keerulisematel juhtumitel isegi 100 tundi. Norra abi 2009 – 2014 võimaldas seni igale Eesti naiste tugikeskusele aastas 156 tundi nõustamisteenust, kuid näiteks Tähtvere Avatud Naistekeskuse kogemuse põhjal oli tegelik vajadus üle 800 tunni. Vägivallarattast väljumiseks on ülioluline, et nii naised kui kindlasti ka lapsed saaksid piisavalt palju nõustamist ja paraku mõnikord ka ravi.

Tänavu tellib riik naiste tugikeskustelt teenust 641 000 euro eest. Kõige minimaalsema teenuse osutamiseks on puudu nõustamisrahasid 150 000 eurot. Valdkonna spetsialistid on hinnanud, et tegelikult oleks tarvis ühte miljonit. Selle raha toel päästaksime reaalsete inimeste reaalseid elusid. Riigi seisukohast ei ole see mingi üüratu summa.

Raha on alati valikute küsimus. Riigikogu on selle mõistmiseks suurepärane koht. Hiljuti moodustati uue koalitsiooni poolt riigikogus kaks probleemkomisjoni - üks riigireformi ja teine rahvastiku teemal. Milleks? Nii riigireformi kui ka rahvastiku teema käsitlemiseks on meil juba olemas omaette minister, ministeerium, ametid ja riigikogus komisjonid. Üks probleemkomisjon läheb aastas maksumaksjale maksma personali- ja majanduskuludena 102 200 eurot. Kaks komisjoni kokku 204 400. Kes ütles, et raha ei ole?

Naiste tugikeskuste teenused on kõikides maakondades riigi poolt täna mingil määral tagatud. Samas, teenuste mahud on maakonniti ebaõiglaselt erinevad. Võrdsuspoliitika eest vastutaja ning peamine eestkõneleja Jevgeni Ossinovski vastas minu küsimusele riigikogus, et ei pea erinevates maakondades elavate naiste ebavõrdsesse olukorda panemist probleemiks. Olukord, et näiteks Ida-Virumaa, Harjumaa, Jõgeva- ja Valgamaa naistel on tugikeskuse nõustamisteenused oluliselt paremini kättesaadavad kui Võru- või Viljandimaal, on ministri sõnul juriidika teema.

Siiani on lähisuhtevägivalla ohvritega tegelemine olnud oluline vaid sõnades. Kas peale erakordselt jõulist viidet presidendi kõnes jõutakse ka tegudeni? Kas näilise poliitilise märkamisekultuuri asemel tekib lõpuks tegutsemiskultuur?

Kui me tahame poliitiliselt korrektsusest kõmisevate sõnade jätkuks tõesti teha midagi reaalset vägivalla ohvite aitamiseks, siis just laste toetamine on siin võtmetähtsusega. Varjupaikades käies kuulen südantpitsitavaid lugusid emadest kolme-nelja-viie lapsega, kes kõik on tõsiselt traumeeritud, aga tuge ei saa. Ja nii sünnibki ühest vägivaldsest suhtest kolm, neli või viis tulevast vägivallatsejat või ohvrit. Kelle südametunnistusele nad jätame?

President ütles, et investeeringud valdkonda tulevad siis kui selleks on avalikku tellimust. Minu hääl on jäänud selle tellimuse saamiseks ilmselgelt liiga vaikseks. Vast nüüd olukord muutub. Arvestame palun ka sellega, et aastas läheb lähisuhtevägivald meie ühiskonnale maksma 116,5 miljonit eurot.

Pool aastat tagasi ütles minu abikaasa ühes intervjuus, et tänase Eesti suurimaks probleemiks ei ole mitte homod ega neegrid, vaid tuhanded õnnetud inimesed meie ilusa Eesti pealtnäha nii edukates kodudes.

Söandab keegi vaielda?

* Lõuna-Eestis väljendatakse nende sõnadega suurimat lugupidamist ja tänu