Liisa Pakosta: aasta ema ideaaliotsingutes läks kaotsi laps
Õigeteks ja ebaõigeteks emadeks jaotamine peaks küll olema viimane asi, millega ühiskonda lõhestada. Laupäeval aga kinnitati, et naisliit valib aasta ema oma sõnul üksnes „õigete” hulgast. Pole olnud kuulda, et Eesti üle 60 000 üksikema, paarikümne samasoolise paari ema ja suureneva hulga kärgperede emade kehvakspidamise pärast oleks vabandust palutud. Loodetavasti ikka palutakse. Halvustamisest pole pääsenud internetis ja sotsiaalmeedias ka abielus emad, Godwini seadus kahjuks kehtib.
Aitab! Üheski teises asjas pole nii palju ühendavat ja kokkuhoidvat kui emaduses. Ja isaduses.
Ideaaliotsingutes on kaotsi läinud ideaal ise – laps ja tema heaolu. Laste huvides on aeg kõik sõjakirved maha matta. Iga ema, kelle peres kasvab vähemalt üks hoitud ja armastatud laps, on maailma parim ema. Selles oleme ju tegelikult kõik ühel nõul. Konkursse ikka tehakse, filmis „Ruudi” oli isakonkurss.
Las siis olla, et emadepäeval korraldab naisliit loterii nende vahel, kes on pileti lunastanud (selleski pole midagi halba). Aga palun ilma eemaletõukamiseta asjades, mis inimesest endast ei sõltu – eriti kui mängus on riigi raha ja institutsionaalne tugi.
Me oleme rahvana emade küsimuses ju tegelikult üsna ühel nõul. Meie väiksele rahvale on kõik head emad aasta emad. Lapse sünniks on vaja naist ja meest. Nii ema kui ka isa vastutavad lapse kasvatamise eest peremudelist olenemata. Ajalooliseltki pole Eestis ilma abieluta üksikemadust halvustatud. Aeg pole muutnud ka emadepäeva mõtet. Helmi Mäelo algatus oli kantud murest emade hoidmise, nende tervise ja heaolu pärast. Tänapäeval on küsimused lihtsalt veidi muutunud.
Mida teha laste ja iseenda hoidmiseks vägivaldse suhte korral? Miks on abielus emade keskmine palk veel väiksem kui neil, kes abielus pole? Kas varalahususe režiimiga abielu on ikka abielu? Kuidas õpetada noori neide majanduslikke tehinguid (sealhulgas piiriülest abielulepingut) sõlmima nii, et nad majanduslikult ei kannataks? Ja nii edasi.
Naisliit soovib seista Eesti laste turvalisema kasvukeskkonna eest ja mis saaks olla lastele veel turvalisem kui see, et ka teised inimesed nende kalleid emasid austavad? Ligimesearmastusele toetuv tugi ja heasoovlikkus on üliolulised just siis, kui emast endast olenemata pole näiteks algne plaan õnnestunud. Sedasama ühiskondlikku turvatunnet sooviks endale iga naine, kui ta otsustab emakssaamise üle.
Juba aastaid sünnib enamik lapsi väljaspool abielu. Mida suurem on just emade vastu ühiskondlik halvakspanu, seda väiksema innuga naised lapsesaamisele mõtlevad. Suurem iive sõltub paljuski hoiakutest, et iga laps mistahes peremudelis on ju teretulnud ühiskonnaliige ja meie väiksele rahvale eluliselt vajalik.
