Linnar Priimägi: öelda „demokraatia“ või isegi „lääne demokraatia“ on sama hea kui öelda lihtsalt „kümme“

Sõber Remsu kirjutas kolumnis "Kas kollektivistid alistavad individualismi?" (EPL 3.7): "Küsime: mis on ühist Vladimir Leninil, Adolf Hitleril, Jossif Stalinil, Mao Zedongil, Vladimir Putinil, ajatolla Ali Khameneil, Mart Helmel ja Varro Vooglaiul? Vastame: nad on kõik kollektivistid, nad vastanduvad läänelikule individualismile. Aga just viimasel baseeruvad inimõigused, demokraatia, seaduste ülimuslikkus ja kõik muu. Läänelikkus tähendab õigust olla see, kes sa oled."

Niisiis tabagu kogu progressiivse inimkonna hukkamõist neid, kes tahavad ühiskonna allutada mingitele üliindividuaalsetele normidele! Nõukogude Liit ja Vene föderatsioon, Kolmas riik ja Rahva-Hiina, islamistlik Iraan, EKRE ja SAPTK kõik ühte punti kokku siduda ning allavoolu lasta!

Olev Remsu on õppinud Moskvas stsenaristikat ja vaadanud palju nõukogude filme. Kindlasti ka Mihhail Rommi „Tavalist fašismi”. See algab vastandusega: Nõukogudemaal on igaüks omaette isiksus, Natsi-Saksamaa aga lööb kõiki ühe lauaga. Nüüd on Remsul mustad mõlemad. Kumb neist valetab, kas Romm või Remsu?

Ja siis siirdub kolumnist kultuurilukku, mis pole tema tugevaim ala. „Individualismini jõudmine võttis inimkonnal tükk-tükk aega ja kõik ei ole sinna veel jõudnudki,” ütleb ta. Noh, küll venivillemid järele jõuavad, aga lause esimene pool paneb küsima: kus paikneb ajateljel Olev Remsu arvates individuatsiooniprotsessi alguspunkt? Kui alustada neandertallastest, siis kulus tõesti parasjagu kannatust. Aga juba kromanjoonlaste koopamaalinguis võib aimata kunstniku mina, individuaalsust. Vanaaeg ajab individualismist juba täiesti üle. Kõige tulisem individualist oli seal Herostratos, kes põletas maha Artemise templi Ephesoses, jäädvustamaks oma nime (ja näe, mäletame!).