Lühhike öppetussönna, kuidas awaldada hääd muljet
Vahel paneb kulmu kergitama, kuidas auväärsed inimesed ennast meedias näitavad. Dirigendid kõnelevad isukalt koogiretseptidest, teadlane riidekapi sisust. Filosoof demonstreerib tikutopside kollektsiooni ja maadeuurija lemmiklooma šampooni. Selle asemel, et tutvustada oma ainulaadset eriala või esitada põnevaid mõttekäike, on nendel erakordsetel inimestel tarvis iga hinna eest tõestada, et nad on täiesti tavalised inimesed, nagu meie sinuga, armas lugeja. Täiesti niidetavad murud, täiesti tambitavad tainad. Täitsa šeeritavad kamad.
Millest selline pürg olla nähtav? Käia, ordenid rinnas kolisemas, ühelt vastuvõtult teisele ja laiuda seltskonnameedia porikärblaste objektiivide ees? OK, ma saan aru, elustiiliväljaannete toimetajad soovivad oma portreteeritavaid formaati suruda, et muuta nad üldrahvalikult üldmõistetavaks, aga ka portreteeritavad ise alluvad sellele ühtlustavale muruniidukile. Herman Hesse nimetab säärast enesemadaldamise fenomeni följetonide kultuuriks.
Kas tõesti toimib siin loogika, et kui sind pole pildil, pole sind olemaski? Kui sind pole sotsiaalvõrgustikus, oled asotsiaal. Vaimse töö proletaarlast närib hirm, et ta hakkab oma sihtgrupist võõranduma. Olgugi et vanusega kasvab elukogemuse pagas, väljendus muutub üha küpsemaks ja ideemaastik üha köitvamaks, ei huvita su mõtted enam kedagi. Sa ei valda õiget slängi, sa ei käi õigetes kohtades, ei vastandu ega karju kaasa, vaid mõmised kusagil nurgas. Ühesõnaga – meil on mure, et me ei ole enam moes! Selleks aga, et uuesti kaadrisse pääseda, peab leidma viisi, kuidas avaldada muljet.
Mulje tekitamise treening algab juba varajasest lapsepõlvest. Õigemini, suur osa kasvatusest ongi sellele üles ehitatud. Vaadake mu beebit, kui intelligentsed silmad tal on! Esimese võõrsõna lausus ta kolmekuuselt! Vaadake vaid, ta kakab suurde potti ning sööb noa ja kahvliga! Olgugi et on tõestatud, et kaheaastane laps on arengutasemes jõudnud umbes täiskasvanud šimpansi astmele, tahaksime esitleda teda kui sotsiaalselt vastutustundlikku ja vaimselt ergast olendit, tõelist Wunderkind’i.
Sotsiaalseks invaliidiks
See ju viitab suurepärasele geneetilisele materjalile ja oivalisele lastetoale. Aga kui see kullatükk viskub kaubakeskuses suvalisel hetkel põrandale, röögib katkematult ja üritab oma tillukeste rusikatega nii vanemaid kui ka kõrvalseisjaid sugeda, siis pudenevad silmamunad häbi pärast peast välja. Nüüd mõeldakse kindlasti, et meie olemegi need kohutavad vanemad, kes EI OSKA OMA LAPSI KASVATADA! Kuna käbi ei kuku kännust kaugele, siis küllap oleme ise kah sama vastikud ja distsiplineerimatud isendid kui meie järeltulijadki. Siis kutsume oma mudilasi demonstratiivselt korrale, rebime neid kõrvust ja hirmutame karistustega, saamata aru, et väikelaste nõme, vanemaid blameeriv egotsemine ongi teatud vanuses täiesti normaalne käitumine. See viitab lapse minapildi ja tahtemaailma väljakujunemisele, mille täieliku mahasurumisega võid kasvatada üles sotsiaalse invaliidi. Kes pole lapsepõlves olnud tingimusteta armastuse keskpunktiks, ei pruugi tulevikus osata seda jagada teistelegi. Kasvatuse roll pole säärasel juhul tervikliku isiksuse vormimine, vaid illusiooni kujundamine. „Näita, et sa oled hea laps”, „jäta palun endast hea mulje”, „ära tee palun oma vanematele häbi” on laused, mida me oleme sunnitud kuulma terve lapsepõlve. Väljakujunemata isiksus filtreerib siit välja hoopis üleskutse teeselda, sest teatud omadusi esile tõstes ja teisi alla surudes tekitad hea mulje, mida hiljem enese kasuks pöörata. Võime drillida oma lastest imetoredad, seitlite ja kikilipsudega juntsud, kes hõbehäälselt jõuluvanale laulavad ja viksilt kraapsu teevad, teadmata, et nende kikilipsude taga vormub väike manipulaator. Selle kasvatusmeetodi taga pole muud kui fundamentaalne hirm – hirm mõjuda läbikukkunud vanematena. Ja kui sa juba ei oska oma lapsi kasvatada, siis küllap ei suuda sa millegi muu praktilisega toime tulla. Järelikult oled elu küpsuseksamil läbi kukkunud!
Näilisust toodetakse igal viisil. Me teame isasid, kes kehastuvad kurjaks türanniks, et laste silmis oma autoriteeti tõsta. Me teame pühapäevaisasid, kes üritavad iga hinna eest populaarsust võita: korvata vahvateks onudeks kehastudes oma puudulikku rolli isana. Nad ostavad lapsi üles kalli nänni ja odava meelelahutusega. Täiesti arusaadav, lapsega usaldusliku kontakti saavutamine nõuab aega, närve ja paindlikkust, mille järele on krooniline defitsiit, palju lihtsam ja kiirem on rollimänge etendada. Muljepõhisele kasvatusele panustab ka koolisüsteem, kus nii õpilased, klassid kui ka koolid on pandud hea maine nimel omavahel konkureerima. Teame ju küll neid edetabeleid ja eliitkoole ja eliitlapsi ja kogu seda klassiühiskonna kammajaad.
Kui laps on lõpuks suureks kasvanud, siis kulub teesklusõppe pakett iseseisvaid samme astudes marjaks ära. Näiteks elupartneri otsingul. Mida muud kujutab endast võrgutamiskunst kui mulje loomise peent sõud? Iseendast vaimukamaks, võimukamaks, karismaatilisemaks inimeseks kehastumist. Seda valusam on illusioonide purunemine igapäevaelu surutise all, kus mulje põhjal välja valitud alfaisane osutub divantšikus loksuvaks logardiks ja hingemattev vaimukus piirdub kümne päheõpitud anekdoodiga. Või võtame tööintervjuud. Korraldatakse lugematuid koolitusi, kuidas kirjutada silmapaistvat CV-d, instrueeritakse, kuidas toolile istuda, mis värvi lipsu kanda, kuidas mõjuda enesekindla/kohusetundliku/ettevõtliku/lojaalse/
õppimisvõimelise/suhtlusalti/auahne/optimistliku isiksusena. Panustanud välistele detailidele, võib saavutada esialgset edu. Aga jällegi, kas näilisusele rajatud suhe on jätkusuutlik?
Tuleme korra tagasi selle õnnetu kulturniku juurde, kes peab igal võimalusel tõestama, et on talle pandud ootusi väärt. Seal ta kügeleb nagu Agu Sihvka õppenõukogu ees, kes vaeb tema sobivust koolikollektiivi. Mis tal üle jääb, kui aru andes panustada süüdimatusele, mängida heatahtlikku vigurivänta, kelle kavatsused on parimad, aga mõnikord ei kuku sama hästi välja. Meie kohal on range ülevaataja – müütiline maksumaksja, kelle maapealseks kehastuseks on kõiksugu ametnikud, kutselised meediasfääri arvamuskujundajad, blogijad ja netikommentaaride harrastuspsühhiaatrid, kes armastavad kõigile ja kõigele diagnoose külge riputada. Ja need patroneerivad hääled, kes leiavad, et sinu ja su loomingu tegelik väärtus sõltub populaarsusreitingutest. Et sinu sümboolne kapital maksab täpselt niipalju, kui hästi sa oskad ja tahad südamesse pugeda tädi Leilile ja onu Kaljule kusagilt Kolga Aabla korrusmajast. See mehine slepp surub maad ligi.
Esmamulje nagu karjamärk
Mida rohkem sa teed, seda rohkem on manulisi, kes midagi arvavad. Esmamulje on nagu karjamärk, mis söövitub ihusse ja kiirgab kaugele isegi siis, kui seitsme aasta jooksul on kõik keharakud välja vahetunud ja ka vaimses plaanis oled tundmatuseni muutunud. Aga mida siin nuriseda, Stalini ajal sõltus maine kujundamise oskusest elu, praegu ainult nimi ja karjäär.
Teisalt aga võib püüdlik mulje loomise taotlus hakata närvidele käima. Marcel Prousti teoses „Swanni armastus” satub provintsist saabunud peategelane Pariisi peenesse seltskonda, mille kõnekeelt ja suhtluskoode ta veel ei valda. Igaks juhuks manab ta ühele suupoolele midagi naeratuselaadset, juhuks kui keegi vaimukusi pillub, ja jätab teise suupoole tõsiseks, juhul kui ikkagi on tegemist tõsise teemaga. Juhtub aga see, et tüüp hakkab kõiki häirima, sest tema poolnaeratus just nagu signaliseeriks, et ta teab oma vestluspartneri kõiki väikesi räpaseid saladusi. Selle asemel et seltskonda vastu võtta, hakatakse meie tegelast hoopis tõrjuma.
Sama lugu võib juhtuda nende avaliku elu tegelastega, kes ohverdavad oma isikliku konstitutsiooni välise efekti altarile. Ja teate, mõnel päeval lihtsalt sugugi ei viitsi teeselda, et sa oled iseendast parem. Lihtsalt ajad oma rida, nii hästi või halvasti kui oskad, mõtlemata sellele, mida kõike nad sinust ja su tegemistest arvavad. See on ütlemata tervistav tunne.
5 mõtet
1. „Näita, et sa oled hea laps”, „jäta endast hea mulje” on laused, mida me oleme sunnitud kuulma terve lapsepõlve.
2. Väljakujunemata isiksus filtreerib neist lausetest välja üleskutse teeselda.
3. Muljepõhisele kasvatusele panustab ka koolisüsteem, kus kõik on pandud hea maine nimel konkureerima.
4. Esmamulje on nagu karjamärk, mis kiirgab kaugele isegi siis, kui oled vaimses plaanis tundmatuseni muutunud.
5. Püüdlik mulje loomise taotlus võib hakata teistele ka närvidele käima. Selle asemel et seltskonda vastu võtta, hakatakse inimest hoopis tõrjuma.
Andres Maimik on filmirežissöör, kelle viimane teos on teleseriaal "Hakkab jälle pihta".
