----

Saame teada, et inimkond tarbib 50% rohkem kui Maa jõuab taastoota. 2030. aastaks oleks vaja juba teist planeeti. Eriti tarbimishimulised on eestlased. Meie jalajälg on umbes 8 hektarit inimese kohta, kui optimaalne oleks 1,8 hektarit. Kui kõik tarbiksid nagu keskmine eestlane, oleks vaja rohkem kui nelja Maa-sarnast planeeti. (Vahemärkusena: sama fondi raport mainis ka seda, et ühe inimese kohta pakub Eesti globaalselt vastu 9 hektarit biokapatsiteeti – positiivne tõsiasi, mis jäi ajakirjanduses millegipärast kajastamata.)

Just nagu raporti jätkuks ilmus eelmise nädala Sirbis Kaupo Vipi lugu, mis räägib samal teemal: ressursid on lõppemas, inimkond tarbib rohkem kui planeet „toodab” ja majanduskasv on paratamatult läbi („Piiramatu kasvu piiridel”, 21.10). Loodusseaduste vastu ei saa, arvab Vipp.

Huku kuulutajad eksivad

Huku kuulutamine on olnud populaarne vähemalt Thomas Malthuse ajast alates. Muretsetud on kõige pärast. Et otsa lõpeb nafta, süsi, maapind ja linnusõnnik. Merelindude sõn-nikut nimelt olid Lõuna-Ameerika indiaanlased kasutanud aastasadu väetisena. 19. sajandi Peruus tekkis sellest lausa omalaadne sõnnikupalavik, suurimaks importijaks USA. Sajandivahetuseks oli fosfori-, lämmastiku- ja nitraatiderikas linnu-sõnnik aga otsa saamas ja hakkasid ilmuma hirmulood: sõn-nik lõpeb, inimesed jäävad nälga. Tegelikult läks vastupidi. Eelmisel sajandil Ühendriikide elanikkond mitmekordistus ja põl-lumajandussaaduste tootmine kasvas veelgi kiiremini hoolimata sellest, et põldude all on praegu vähem maad (metsa all rohkem) kui sada aastat tagasi.

Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.

Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus.  

Briti teaduskirjanik Matt Ridley märkis hiljuti ühes raadiosaates, kus jutt läks taas sellele, et peaks kasutama rohkem taastuvaid ja vähem taastumatuid loodusvarasid: „Ajalugu ei tunne ühtegi juhtu, kus mõni taastumatu ressurss oleks lõppenud. Kiviaeg ei lõppenud kivide, pronksiaeg pronksi ja rauaaeg raua lõppemise tõttu. Probleeme on olnud hoopiski taastuvate ressursside säilitamisega, olgu nendeks vaalad või rändtuvid.”  

Nii ongi. Inimestel on alati olnud nutikust muuta meid ümbritsevad aatomid millekski uueks. Kiviajal ühtmoodi, raua-ajal teistmoodi, naftaajal kolmandat moodi. Kehtinud on aga üks reegel: pidevalt suudame üha vähemast välja pigistada üha rohkem. Nii naftaliitrist, kivisöetonnist kui ka põllumaahektarist. Efektiivsuse pidev kasv on teine asi, mida huku kuulutajad millegipärast ei taha märgata.

Kui 1972. aastal ilmus paanikakülvajate lemmikraamatuks muutunud „Limits to growth”, märkis Nobeli laureaat Robert Solow kommentaariks sapiselt, et millegipärast ennustatakse alati, et rahvaarv, maavarade kasutamine ja saastamine kasvab eksponentselt (järjepidevalt), aga tehnoloogia ja inimeste teadmised, kui neil üldse kasvada lubatakse, mitte. Samale asjale juhtis leebes vormis tähelepanu ka Urmas Varblane, vastates Kaupo Vipi Sirbis ilmunud pessimistlikule arvamusele ressursside ammendumise kohta: „Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus.”

Ja lõpuks. Majandusteadus on teadus väärtusest, mitte mateeriast. George Masoni ülikooli professor Bryan Caplan kirjutas ükskord majanduskasvu piiride üle mõtiskledes, et nähes, kuidas inimesed väärtustavad üha rohkem virtuaalseid kaupu (reaalsete asemel), siis selle arengu jätkudes ei pane isegi universumi aatomite arv majanduskasvule piire. 

Praegused keskkonnahädad ei tule loodusvarade lõppemisest. Pigem vastupidi. Mõnigi saastaja, eelkõige nafta ja kivisüsi, ei taha ega taha otsa saada. Naftat (eriti kui arvestada ka Venezuela ja Kanada õliliiva) on rohkem kui küll, kivisütt veelgi enam. Probleem on kättesaadavuses ja odavuses, mitte ressursside piiratuses.