Illustratsioon: Imago/Scanpix/EPL

1982. aasta l. aprillil esitati ExxonMobili juhtkonnale põhjalik uurimistöö, mis ennustas seda, mis on nüüdseks juhtunud: 2020. aastaks kasvab fossiilkütuste kasutuse ja rahvaarvu suurenemise tõttu atmosfääri CO2 sisaldus 420 ppm-ni (0,042%-ni). Inimtekkeliselt. See töö salastati. Vastupidise sõnumi edastamise eest tasuti arvamusliidreile ja eri asutustele kümneid miljoneid dollareid. Loodi hõlpleviv vale, et kliimasoojenemist pole olemas. Tulevat hoopis jääaeg. Kosmilises plaanis tibatilluke kübe – inimene – ei suutvat kliimat muuta, see olevat ilmne rumalus.

Eestiski on see arusaam ja sellega kaasnev vaimne anesteesia peaaegu 30 aastat vastu pidanud. Nüüd on märgata esimesi vaibumise märke. Süsinikupõhine energeetika on viinud järgmiste mõõdetud oludeni.

1. Süsihappegaasi sisaldus on Maa atmosfääris jõudnud tasemele, mida Exxon ennustas: 410–420 ppm.

2. Atmosfääri hapnikusisaldus pisitasa väheneb. See viitab asjaolule, et loodetud fotosüntees, mis võiks viia ka jääajani, ei ole millegipärast veel käivitunud.

3. Looduslikud ökosüsteemid lagunevad. Aafrika troopilistel aladel lagunevad mullad. Ainult sealsest muldade lagunemisest tekib 1,5 miljardit tonni CO2 iga aasta juurde. Sama palju kui 200 miljonist sisepõlemismootoriga autost. Autosid on Euroopas u 270 miljonit.

4. Metaani hulk atmosfääris suureneb. Sel aastal on igikeltsatoiteline Leena, üks maailma suuremaid jõgesid, kuivanud varasemaga võrreldes nireks. Igikeltsa tase on sulanud allapoole jõe toitmiseks vajalikku kriitilist taset. Igikeltsa sulades vabaneb ka sinna kapseldunud metaan.

Kust meil need teadmised?

Antarktikas on puuritud Vostoki ja Dome C jaamades jääd. Kokku on 3,6 km paksuse jääkihi läbimisega jõutud Maa 800 000 aasta tagusesse kliimaminevikku. Lume langedes salvestuvad jäässe tolle ajastu atmosfääri koostises olevad gaasid ja neid saab tänapäeval analüüsida. Sealsete isotoopide suhtarvudest suudetakse tuletada ka Maa mineviku temperatuur.

Puurisüdamikud räägivad meile, et 800 000 aasta jooksul on olnud kaheksa jääaega ja nende vaheajad. Praegu Maal toimuv võiks olla jääaja vaheaeg. Senised jääaja vaheajad on lõppenud umbes 320 ppm CO2 sisaldusega atmosfääriga. Siis on CO2 hulk vähenema hakanud. Võib oletada, et fotosünteesi tõttu. Praegu pole CO2 vähenemisest märkigi. Väheneb hoopis atmosfääri hapnikusisaldus.

Jääajaga suudab inimkond toime tulla, aga kuumenev planeet on ohtlik kogu elule. Selle muster muutub ulatuslikult ja me ei saa olla kindlad, kas me ellujäämiskursus Maal kulgeb soovitult.

Nii Exxoni kui ka teiste fossiilenergia ettevõtete jaoks on olnud oluline, et pureletaks ühe ebateaduslikuma küsimuse üle: kas kliimamuutust tekitab ikka inimene või mitte? Justkui selle küsimuse lahendamine oleks peamine. Aga me võime sellegi küsimuse siin lahendada. Kliima on mitme teguri koosmõju küsimus. Inimestele soodsat kliimat Maal poleks, kui siin poleks elu. Just sellist, millega on inimesed ja me eellased viimase miljoni aasta vältel harjunud. See elu tekitab hapniku, see elu tekitab bioloogilise mustri, mille viljad hoiavad inimest elus ja mõtlemas.

Aga samavõrd on kliima osa ka inimese mõistus ja tahe. Inimkond on loonud maismaa pinna mõnele protsendile oma pesad (linnad) ja kasutab toidu saamiseks põlde, mis laiuvad 40% maismaal. Seda saab teha üksnes ulatuslikke energiaallikaid kasutades. Inimkonna energeetiline koguvõimsus ületab 15 TW. Maa tuumas toimuvate protsesside koguvõimsus on 50 TW. Need muudavad Maa kuju ja lasevad toimida vulkaanidel, geisritel ja maavärinatel.

Inimese võime oma aju, kultuuri ja meelevallaga mõjutada Maad on märkimisväärne. Kui inimene teeks kõigist kütustest pelgalt lõkked ja põletaks kütuseid kogu aasta vältel, oleks kahju Maa ökosüsteemidele väiksem kui praegu. Praegu suuname süsinikuvarudest vabastatava energia sihipäraselt meid ennast kahjustavate rumaluste tegemiseks: võtame maha metsi, püüame oma füsioloogilisi vajadusi ületavaid koguseid kalu jne. Loomulikult mõjutab inimene kliimat.

Suur osa noori on tugevalt häiritud, sest neilegi on eeltoodu selge. Sootuks teise nurga alt on häiritud senisest poliitikast ja majandusvõtetest kasu saajad, kelle valed on välja tulnud. Suhtekorralduses on kasutusse võetud üsna labased võtted: „Lapsed peaksid koolis olema”, „Greta Thunberg on rahvusvahelise rohevandenõu ja oma edevate vanemate hüpiknukk”, „No mida lapsed üldse maailmast taipavad!”

Tõejärgse maailma kodanike arusaam vale ja väänatud teabe ainevahetusest võiks ju üsna selge olla ning isiklikud filtrid peaksid toimima hästi. Aga ei toimi.

Mida siis teha?

Mida kauem arutada, et proovime ikka praeguse majandusmudeli raames nii- ja naamoodi, kehtestame kvoote ja muudame saastamise maksudega ebamugavaks, seda kauem vana tehnoloogiline lähenemine vindub ning toodab omanikele kasumit ja töötajatele palka. Praegune kliimamajandus on vaimustus parun Münchhauseni muinasloost, kus tal õnnestus hobusega sohu sattunult end parukapatsi pidi koos hobusega kuivale maale aidata.

Muutus peab ja õnneks ka saab olla järsk. Me teame üsna selgelt, millel saab põhineda kliimahoidlik majandus. Süsinikuvabadel energiavoogudel ja inimtegevuse looduskeskkonnast tagasi tõmbamisel.

See on võimalik rajades energiaallikateks päikese- ja tuulejõujaamu ning muundades neist saadavat energiat vesinikuks ja vesinikuühenditeks, et ka tuulevaiksel ja pimedal ajal toime tulla. Kui keskenduksime üksnes päikesele, vajaksime meie laiuskraadil päikesepaneele, mille kogupindala oleks peaaegu kaks miljonit ruutkilomeetrit. See on 1400-kilomeetrise küljepikkusega ruut. Inimese rajatud linnade all on 3,5 miljonit ruutkilomeetrit.

Meie liikumisvahenditeks võiksid saada elektri- ja vesinikusõidukid. Kindlasti mitte samas mahus nagu praegu. Ei arvult ega võimsuselt. Pole lihtsalt vaja.

Põllumajanduse kasutuses on veidi alla 60 miljoni ruutkilomeetri maismaad. See on 40% maismaast. Nüüdisaegsete tehnoloogiatega võiks ka kümnemiljardine inimkond toidetud saada 15 korda väiksema maa-alaga. Sellele ei saa mõistagi rajada põlde, vaid tuleb ehitada kasvuhooned, sootuks teistsugused, kui harjunud oleme, ning reaktorid vetikate, pärmide, seente, bakterite jms paljundamiseks. Unustada tuleb loomade masskasutus toiduks, sest 60 miljonist ruutkilomeetrist on 45 miljonit kasutuses selleks, et kasvatada toitu loomadele, keda inimesed on sööma harjutatud.

Juba lähikümnendite majanduses tuleb unustada paljugi muud. Näiteks arusaam, et biokütused on taastuvad ja toredad. Ei ole. Oludes, kus meil on nähtavalt puudus fotosünteesi mahust, tuleb metsi istutada ning unustada tohutu metsamajandus ja ka vihmametsade õlipalmipõldudega asendamine. See on ohtlik ja ebavajalik.

Kui ülemaailmsetel kliimakonverentsidel ja aruteludel ei hakka aktiivselt kaasa lööma kommertspankade ja ennekõike keskpankade esindajad, on pöörd uue tehnoloogia poole üsna lootusetu. Tänapäeva majandusmaailmas on kõige odavam mõjuaine, mis suudab inimeste meelelaadi muuta, loomulikult raha. Seda substantsi on väga ökoloogiline luua ning selle mõju inimestele kontrollitud ja ette teada. Hoolimata ulatuslikult levitatavast müüdist, et raha pole ju omati maailmast otsa saanud, on raha alati vähem kui kõik vajadused kokkuvõetult. Rahal, selle hulgal ja jaotusel on inimkäitumisele tugevaim mõju.

Pangad ja keskpangad ei kehasta siiski ainumõju. Siia lisanduvad parlamendid, valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid ja lepingud. Dekarboniseerimiskava kogu maailma või ka mingite selle osade jaoks võiks toimida samal moel, nagu maailm denatsifitseeriti pärast Teist maailmasõda. Omalaadse Marshalli plaaniga. Keeluga kasutada süsinikupõhist energiat peaks kaasas käima võimalus saada uue lahenduse loomiseks piisavalt kapitali (raha). Trükimasinast. Selline lähenemine võib tunduda paljudele ülekohtune: kuidas nii, needsamad naftaettevõtjad ja põlevkivikaevandajad, kes meile on valetanud ja loodust kihva keeranud, saavad nüüd uue võimaluse?

Jah, nii see oleks. See on ellujäämise väikseim hind. Need inimesed ja organisatsioonid on tõestanud oma oskust olla ahned ja tõhusad. Nad on olnud seda lihtsalt valede tehniliste võtetega ja talumatus ulatuses. Muutuseks pole vaja muud, kui mõista koostöö tähtsust majandusliku evolutsiooni eeldusena ja aru saada, et kuna valed tehnoloogilised lahendused on masskasutuses kõikjal, aitab üksnes vanade lahenduste keeld ja uute jaoks ühetaoliste võimaluste loomine.

Ent kohtud jahvatavad samal ajal asju omasoodu. 1982. aastal loodud Exxoni vale asjus menetleb New Yorgi kohus aktsionäride petmise juhtumit.

On aeg lükata globaalne majandus- ja kliimaarutelu kännu tagant lahti. Ettenägevate tööstuste ja leiutajate riiulid on jooniseid täis ning tootmishoonetes on masinad, millega seda kõike tegema hakata.

Marek Strandberg ja Katrin Idla tutvustavad dekarboniseerimiskava lähemalt 24. oktoobril Põhjamaade ministrite nõukogu energeetikakonverentsil ettekandes „Decarbonisation plan for energy sector”.