Priit Simson

Tavaliselt jäävad need tavatarbija silmale täiesti nähtamatuks.

Nõnda, nagu me ei näe toote sisse, ei näe ega tea me ka seda, kelle käe all ja mis ainetest ta on valminud, kuidas meieni liikunud… Tootest on saanud fetiš Karl Marxi mõttes: ta on meile läbipaistmatu. Me ei tea, kuidas ühe või teise toote tegemine on mõjutanud seda alaealist tüdrukut seal kaugel puuvillaväljal või tehases. Me ei tea, kuidas ühe või teise toote kandmine, söömine või kõrva ääres hoidmine mõjutab pikas perspektiivis meie ja meie laste tervist. Meil on vaid udune aimus, et kogu see süsteem ei mõju planeedile tervikuna hästi.

Tänapäevasele üleilmsele majandusele on saanud omaseks, et läänes tegeldakse suurel määral just sümbolite keerutamisega, kaubamärgi loomisega, kommunikatsiooniga, väärtustega. Tooted on ju füüsiliselt üha sarnasemad, järelikult loob konkurentsieelise tootega seotud lugu. Coca-Cola kaubamärk üksi maksab teatavasti u 70 miljardit USA dollarit. Tootmine aga kolib üha enam itta ja lõunasse, sest seal on see odavam.

Eksistents nälja piiril

Pika ahela ühes otsas asub moodne Stockholmi või New Yorgi büroo. Teises otsas on aga hämara salatsemisloori taga sweatshop, sageli ebainimlike tingimustega tehas. Pole mingi ime, kui margirõivatükk maksab poes näiteks sada USA dollarit, aga tema otsene valmistaja on saanud selle eest näiteks kümme senti… Selliste töötegijate elu tähendab sageli eksistentsi nälja piiril. Mõnele suurtootjale ei ole mingi probleem kuulutada, et nende tooteid ostes teete head lastele: igalt ostetud tootelt läheb mingi protsent üheks või teiseks lapsi aitavaks heategevaks ettevõtmiseks. Samas jäetakse targu mainimata, et sama eseme on valmistanud 13-aastane Hondurase tüdruk, kes peab nende väheste dollaritega ülal pidama ema-isa ja veel kuut õde-venda.

Tuntud on Cathy Lee Giffordi juhtum (selgus, et Kathie Lee kaubamärgi all USA-s müüdud rõivad olid toodetud ebainimlike töötingimustega Hondurase tehases – toim), mil kaubamärgile nime andnud laulja ja näitleja tunnistas saladuse avalikuks tulles pisarsilmil, et tema seda ei teadnud… Me ei saagi teada, kas ta valetas või mitte.

Samas on asjal teine pool, millest räägiti ka Usbekistani puhul. Mis on parem, kas see, et need töötajad (kellest, tõsi küll, suur osa on alaealised tüdrukud) teenivad häbiväärset palka, virelevad hirmsates töötingimustes ja teevad 16-tunniseid tööpäevi või siis et nad ei tee midagi ega ka ei söö midagi… Või  langevad näiteks inimkaubanduse ohvriks ja teevad teadagi mida – või õigupoolest me ei tea ega tahagi teada, mida.

Öko, aus ja õiglane

Tootmine, tarbimine ja moraal on alati olnud põimunud. Marimekko ei taha end siduda Usbekistani lapstööjõuga, sest Soome heaoluriigi tarbija on jõudnud arusaamisele, et moraalne on osta ökot, mahedat, ausat, õiglast. Kuidas me aga teeme usbeki tüdrukule rohkem head, kas tema korjatud puuvillast kaupa ostes või seda boikottides? Ühest vastust siin ei ole.

Kindlates kaubagruppides saame me tõesti endale lubada hingerahu tagava sildiga toodet, olgu selleks siis Lõuna-Eesti mahetalu kartul või Fair Trade‘i märki kandev Lõuna-Ameerika kohv. Aga selliseid valikuid on Eestis üsna napilt. Lisaks maksavad sellised kaubad nn tavakaubast oluliselt rohkem. Kas on moraalne kutsuda Eesti lasterikast peret tarbima kaks korda kallimat õige sildiga toodet, mida müüakse ainult ühes Tallinna mahepoes, tekitades olukorra, et enne palgapäeva jääb sel perel võib-olla mõni söögikord hoopis vahele? Sellise küsimuse püstitaminegi tundub jabur.

Nii õiglasi – lapstööjõu vältimine, inimlikud töötingimused, vääriline palk – kui ka rohelisi – tervislikkus ja planeedi hoid – tarbimisvalikuid teha tahtes satume me alati isiklike dilemmade ette. Kas ja kus minu soovitud kaupa müüakse ning palju see maksab? Millest minu lapsed peavad loobuma – mitte ainult rahaliselt, vaid ka ajaliselt –, kui ma olen iga hinna eest õiglane ökotarbija? Too ju kasvatab ja toodab võimalikult palju ka ise, mis teatavasti on väga ajamahukas. Linnas palgatööl käiv ema võib-olla ikkagi ei suuda kogu peres vajaminevat rõivastust ise õmmelda ja kõiki juurikaid ise kasvatada. Kahtlemata on võimalik ka n-ö kolmas tee ehk olla maksimaalselt teadlik ja loov, eelistada kodumaist, lugeda võimalikult palju pakendeilt infot, viia end kurssi firmade tööpoliitikaga, teha võimalusel ise, taaskasutada jne. See nõuab teadlikkust, pühendumist, aega.

Indiviid ja süsteem

Oleks suur asi, kui neil teemadel tekiks diskussioon, mis ärgitaks kohalikku tarbijat tajuma ja mõtestama oma rolli nii üleilmses kui ka Eesti majanduse ja kultuuriruumi kontekstis. Et tasapisi hakkaks murenema seisukoht: nagunii toodetakse kõike Hiinas ja mul ükskõik, mismoodi. Peaasi, et saaks odavamalt. Sest Saksamaal toodetu maksaks ilmselt liiga palju.

Kuid asi pole ainult lõpptarbijas, sest talle langeb neis aruteludes enamasti liiga suur süükoorem ja ka paratamatus tagajärgedega elada, olgu nendeks siis jõuetu kahjutunne usbeki laste pärast või konkreetne terviserike mandariini liigsetest pestitsiidijääkidest. Ere näide indiviidi ja süsteemi segiajamisest on kas või see, kuidas peame uuest aastast hakkama kõiki pakendeid pisikeses koduköögis pesema, ladustama ja siis autoga kilomeetrite kaugusele vastavatesse konteineritesse viima, sest majaesisesse üldprügikasti sortimata prahi viskamise eest hakatakse varsti trahvi nõudma.

Niisiis, veelgi suurem asi oleks see, kui diskussioonist võtaksid osa ka tootjad, edasimüüjad, vahendajad ning üheskoos püütaks arutleda selle üle, millised oleksid konkreetsed, kohalikud ja reaalsed võimalused hoida paremini inimest ja planeeti, ajamata sealjuures niigi igapäevaelu stressis kuidagi toime tulla püüdvat üksikisikut hulluks sellega, et tema kui indiviidi õlul lasub vastutus süsteemi ja struktuuri poolt tekitatud kahju ja riskide eest. On see utoopiline?