Isamaa 2.0 üritus Kultuurikatlas Foto: Andres Putting

Aga veelgi olulisem - kõik poliitikad, sh majanduspoliitika tuleb pöörata ühes suunas, mis on sõnastatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas. Kes ei tea, selleks on meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Reaktsioonide järgi jääb mulje, et optimiste ja pessimiste on üldjoontes ühepalju, kusjuures optimistid räägivad Eestist, pessimistid keskenduvad erakonnapoliitikale. Sellist olukorda on nimetatud ka rääkimiseks aiast ja aia-august.

Olgu öeldud, et iga organisatsiooni, sh ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks peetakse oluliseks, et optimiste on rohkem. Ma olen täiesti kindel, et eestlased ei ole tegelikult oma tuleviku suhtes käega löönud ja pessimism on pigem moes, kui et oleks üks meie põhiväärtuseid. Jah, väljasuremispoliitikat vedavad radikaalid on loonud paljude jaoks masohhistlikult mõnusa perspektiivi olla see romantiline viimane mohikaanlane, aga selleks peaksid nad ilmselt oma põhiseaduse preambula koostama. Liberaalid aga tembeldavad iga rahvusriigi idee arendamise rassismiks.

Nädalavahetusel välja käidud „Isamaa 2.0" protsessi käivitanud suured sihid Eestile 25-30 aasta pärast on tekitanud valuliku reaktsiooni paduliberaalide ja radikaalsete populistide hulgas. Üsna ootuspärane. Sest Exceli tabelist ja oma erakonna tagatoa seinal asuvast reitingugraafikust välja mõtlemine ongi paljudele poliitikutele harjumatu. Aga tahan kolleegidele öelda - ärge kartke. Julgustan olema julgemad ja vabamad, sest peenhäälestus on tähtis tegevus, aga selleks on kõigepealt masin vaja udust üles otsida. Sihtide seadmisel võiksime olla ambitsioonikamad, sest tihti võetakse suurte sihtide poliitikateks sõnastamisel niigi palju nurki maha.

Teemad, mida „Isamaa 2.0" puudutab, on valusalt kõigile teada ja nendega tegelemine just seda eeldabki. Need on iive, ränne ja majandus. Oluline on kahe radikaalse äärmuse, liberaalide ja parempopulistide omavahelise võitluse varjus tagada Eesti rahvusriigi püsimine nii, et me oleksime võimelised ka tulevikus täitma põhiseaduse preambulas kokku lepitud eesmärke - lisaks heaolule, õigusriigile ja sotsiaalsele kaitstusele ka eesti keele, rahvuse ning kultuuri püsimise. See tähendab ka kaasaegse rahvusluse mõtestamist, kuna avatud maailmas on oluline tegeleda oma identiteedi sõnastamisega. Näitab ju ühiskonnas valitsev ebakindlus selgelt, et arusaam, kes või mis on kaasaegne eestlane või kuidas rahvusriigi idee föderaliseeruvas Euroopa Liidus säiliks, pole läbi räägitud. Kindlasti on lihtsam online-meedias teineteisele primitiivselt vastu päid pekstes rahvast hirmutada ja eneserahuldamiseni anonüümseid kommentaare kirjutada. Veendumuse, et „Isamaa 2.0" protsessi avapauk märki tabas, andis ka keskelt pooleks kukkunud Keskerakonna juhi valulik avaldus. Võin teda rahustada. Ennast Eesti õigussüsteemist välja arvates arvas ta end välja ka Eesti tuleviku kujundamisest.

Mis siis nõrganärvilistel paanikat tekitas?

Suund saada suuremaks. 2 MILJONIT END EESTLASEKS PIDAVATE INIMEST MAAILMAS JA 2 MILJONIT EESTI MAJANDUSELE TÖÖTAVAT INIMEST MAAILMAS. Välja sai käidud suund mõelda suuremalt, võtta suuremaid sihte ja mitte rahulduda sellega, mis tundub paratamatu.

Kui eesti rahvale kaasa elavaid ja meie arengusse ning kultuuriruumi panustavaid inimesi on 30 aasta pärast ka 1,5 või 1,8 miljonit, on see suur saavutus. Kuid siht horisondi taga peab olema suurem. Kui me selle sihi seadmise pärast juba omavahel tülli läheme, siis suuremate poliitiliste otsusteni jõudmine käib selgelt üle jõu.

Kogu Euroopa on suurtes muutustes. Selleks, et isegi paigal seista, tuleb väga kiiresti joosta. Demograafilised numbrid näitavad selgelt, et me oleme vananev ja kahanev rahvas. Meil lahkub juba praegu tööturult rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Küsimus on, et kes tulevikus meie hariduse, sotsiaalse ja riigikaitse kinni maksavad?

Kurb on see, et selle teadmisega on hakatud leppima. Kuna demograafilised muutused on pikaajalised, siis ei taha enamus poliitilisi jõude sellega tegeleda. Pole ju midagi nelja-aastase valimistsükli lõpus rahvale raporteerida.

Selleks, et me suudaksime tagada oma rahvusriigi püsimise, peab meid olema rohkem. Väga lihtne.
Selleks, et vältida massiimmigratsiooni, tuleb kõigepealt tegeleda iibega. Selleks, et sündidega tõsta meie rahva arvu, on meil aega 10 aastat. Ja rohkem mitte. Sest siis väljuvad viimased suured põlvkonnad võimalikke emasid sünnituseast. Kümne aasta pärast sulgub see uks lõplikult ning uuest avada ei ole seda võimalik.

On selge, et riik ei saa nõuda peredelt laste saamist ja seda ei ole vajagi. Iga pere otsustab ise, kui suur ta on. Aga lootust annab, et uuringute järgi unistavad meie emad ja ka isad oma perre rohkem kui kaks last. Kolmandast lapsest algab aga rahva arvu tõus. Miks siis meie pered oma unistusi ellu ei vii? Sest avaliku arvamuse järgi on kolmas laps vaesuse nägu. Meie ülesanne on anda meie peredele kindlustunne nii majanduslikult kui eelkõige suhtumise läbi, et nad viiksid oma unistused ellu. See aga nõuab kogu rahva mõtestatud tegutsemist.

Kui me seda kümne aastast akent ei suuda kasutada, jääb sisseränne meie ainsaks rahvastiku juurdekasvu võimaluseks. Seda ei taha. Kontrollimatu sisseränne aga tekitab tõsiseid probleeme, mille tõestuseks on hetkel Euroopas toimuv. Kuningas on alasti, aga vaja on seda väikest poissi, kes selle välja ütleb.

Teemaks on ka väljaränne. Kuigi viimasel aastal oli rändesaldo tasakaalus, siis teame, et tuhanded eestlased elavad väljaspool oma isamaad. Globaalne eestlus ja omavahelise sideme hoidmine on eelduseks, et nad tulevad tagasi oma pere looma Eestisse. Sest meil on parim elukeskkond ja mis kõige tähtsam - maailma tasemel emakeelne haridus.

Demograafia on ka majanduse küsimus. See paneb meid olukorda, kus me ei saa endale enam lubada sulase mentaliteeti. Me ei saa enam olla odava allhanke tegija, vaid peame muutuma peremeesteks. Muutus algab sihi seadmiseks. Kaks miljonit inimest Eesti majanduse heaks töötama panna ei ole niivõrd numbriline, kui suhtumise muutmise eesmärk. Meie ettevõtted ja ka ettevõtjad võiksid muutuda globaalsemaks. Targad ja nutikad lahendused, disain ja innovatsioon ning teaduspõhisus koos oskusega teha rahvusvahelist äri on selle eelduseks. Odava kapitali kättesaadavus meie ettevõtjatele ning nende usaldamine annab hoo. Hariduse tase on meil ju maailmas konkurentsivõimeline. Meie suund peab olema, et need kaks miljonit inimest töötaksid meie ettevõtjatele kuuluvates ettevõtetes, mille peakorterid oleksid Eestis. Siis on siin ka maksuraha. Riigi ülesanne on luua selleks vajalikud eeldused läbi majandus- ja maksupoliitika.

Isamaa 2.0 tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et maailm on meeletult palju muutunud, aga olukord on tegelikult sarnane aastaga 1992, kui me sellised valikud kord juba tegime Isamaa 1.0 programmi järgi. Tõsi, detailsusaste on erinev, sest 25 aastat tagasi oli meil ees mitmeid eesmärke, üksi mille saavutamine aitas meil oma identiteeti leida ja kinnitada. Need eesmärgid olid näiteks NATO ja ELi täisliikmelisus, aga ka iseseisvuse seisukohalt määravad otsused julgeoleku-, keele-, kultuuri- ja hariduspoliitikas. Ka siis tundusid need eesmärgid hullumeelsetena aga täna, välja arvatud haldusreform, elame me nende järgi.

Täna, Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva eelõhtul, on sihid mida seadma peame omamoodi põhjapanevamad kui veerand sajandit tagasi, sest meie rahva püsimajäämine tänasel kursil ei ole tagatud.

Kuidas „Isamaa 2.0" sünnib? Eks ikka nii, et paneme kokku selle kõik, mida me teame aluseks ja lepime kokku selle sihi, kuhu suunas me minna tahame. Ütleme, et selleks on jõukas Eesti. Nii rahva-arvult, kui majanduslikult ja enesetundelt. Seejärel pakume välja need värskemad või kauem kogutud mõtted, mis meil sellel sihil astuda tuleb. Selle tegevuse mõte on, et kui sihis on kokku lepitud, ei ole meil vajadust seda taas lahti võtta ja keskenduda saab vajalike poliitikate sõnastamisele.