Margus Vihman: Mis päästaks Tallinna Veneetsia ja Dubrovniku saatusest?

Suvekuudel võib ennekõike Tallinna vanalinnas, aga ka lähipiirkondades näha igapäevaselt gruppidena ringiliikuvaid ristlusturiste, kelle silmamine on Eesti avalikkuseski tekitanud diskussiooni selle reisimisviisi mõjust nii keskkonnale kui ka meie pealinna taristule.

Mida toovad Tallinnale kaasa 5000-8000 kruiisituristi päevas, kes Läänemerel ehk Euroopa populaarsuselt teises sihtkohas suvisel tipphooajal peatuse teevad? Kuidas hinnata nende mõju siinsele majandusele ja linnakeskkonnale?

Esimese aspektina on oluline märkida, et ristlusäri populaarsuse kasvuga on nn turistide 'üleküllastatuse' teema aktuaalne kõigis olulistes sihtkohtades. Alahindamata Tallinna - mida ma isiklikult väga armastan - ilu, pole ilmselt väga palju valdkondi, kus me paigutuks külaliste silmis samasse ritta selliste turismisihtkohtadega nagu Veneetsia või Dubrovnik. Kuid seda me oleme - küsitluste järgi on Tallinn ristlusreisijate üks hinnatumaid sihtkohti. See tähendab, et Tallinna Sadamal - kuuludes üheltpoolt riigile, aga teisalt on meie aktsionärideks ka enam kui 10 000 Eesti inimest - on kohustus arendada seda ärisuunda kestlikult, pidades silmas nii kruiisisektori nõudlust kui ka linnakeskkonda laiemalt.