Justiitsimisteeriumi spetsialistid Foto: Ilmar Saabas

Arst on teatud juhtudel ametiisik ning peab järgima korruptsioonivastase seaduse nõudeid, kuid seejuures ei maksa hüljata tervet mõistust. Inimene, kes tegutseb avaliku raha eest, ei tohi oma lähedasi teistega võrreldes eelistada, aga see ei tähenda, et arstil on keelatud oma lähedast ravida.

Näiteks ei tohi arst võtta lähedast operatsioonile eelisjärjekorras, ent üldistel alustel operatsioon on põhjendatud. Samuti ei pea ka ametiisikuna tegutsedes hädaseisundis toimingupiirangust kinni pidama.

Eestis on keeruline huvide konflikti vältida, sest meid on vähe ja iga avaliku sektori töötaja võib olla ühel hetkel sunnitud otsustama või toimima mõne inimese suhtes, kellega ta on koolist, kodukandist või trennist tuttav. Selles mõttes ei maksa vinti üle keerata ega näha tonti seal, kus seda pole. Niisuguses olukorras ei pea ametiisik ennast otsustamisest igal juhul taandama, kartes muidu saada külge korruptandi silti. Selle asemel peaks iga kord hindama, kuidas võib konkreetne seos ametiisiku otsust mõjutada. Juba ainuüksi kaalutlemine on ennetava mõjuga: enne mõtlen, siis teen.

Korruptsioonivastase seaduse toimingupiirangud on kehtestatud selleks, et vältida huvide konflikti ja kasutada avalikku raha läbipaistvalt. Kui ametiisik satub olukorda, kus ta peab tegema otsuse iseenda või oma lähedase asjus, siis ta üldjuhul taandab ennast. Alati ei ole see aga võimalik ega vajalik.

Näiteks, kui arst töötab konsultandina meditsiinitarvikute ettevõttes ja saab selle eest tasu ning tema põhitöökohal haiglas käib parasjagu meditsiinitarvikute hange, siis erapooletuse huvides peab arst end hankest taandama. Kui aga arsti vastuvõtule tuleb tema tädipoeg või äi, siis peab arst ravima ka neid ning riik ei sekku sellesse. Samuti pole põhjust arvata, et oma lapsele retsepti kirjutanud arstist ema satub õiguskaitse huviorbiiti, sest kui lapse tervise huvides on vaja anda kiiresti retsept, tuleb see talle välja kirjutada ja laps terveks ravida.