Meil oli hetk, millest oleks võinud edasi minna hädavajaliku diskussiooniga eksimise, karistuse, kahetsemise ja andestamise üle, kuid Eesti justiitsminister tappis selle, kui ta 104 inimese emotsionaalsele pöördumisele reageeris kohatu kirjatükiga. Selle asemel, et arutelu tekitada ja arendada, näitas see kirjatükk Urmas Reinsalu halvemat poolt: inimest, kes kahetseb, et ta kunagi on võtnud sõna naistevastase vägivalla vastu. Labane stiil sellele lisaks, mis näitab inimese sisemust aga teeb ka arutelu võimatuks, sedagi isegi siis, kui tahaks sõnavõtnu mõtet toetada.

Ega robotit ootagi

Loomulikult ei eelda ega ei tahagi keegi näha, et Eesti Vabariigis istub ministritoolil robot, ikka tahaks näha, et tegemist on inimesega, kellel on tunded. Kuid veelgi enam tahaks näha, et ministriks on vastutustundlik inimene, kes oma väljaütlemistes ja olekus on viisakas ning lugupidav ka nende suhtes, kelle arvamusega ta ei nõustu. Et enne kui ta midagi ütleb või kirjutab, ta ikka mõtleb ning tajub piire, mida ametikoht seab. Nii kõrgel ametikohal olev inimene peab erksalt tajuma nüansse, olukorda ja erinevate sammude järelmeid. Justiitsministri kirjatükk kajastas kõike muud oodatust.

Kui tõesti oli asjaolusid, mis sellise erksuse ajutiselt välistasid - aga siis vajaks minister ilmselt pisut puhkust ametist -, oleks pidanud reageerima hoopist teisiti sündinust. Ehk siis koheselt, siiralt ja andestust paluvalt, oma vigu ja eksimusi tunnistades. Lisades kindlasti juurde ka oma valmisoleku ametist taanduda.

Kuid me saime tükk aega hiljem lugeda tingimuslikku mokaotsast tulnud vabandust, mille ajendas peaministri soovitus. Teleintervjuudes nägime ministrit, kes ennast õigustas ja naeratas justkui tahtes öelda: "Noh, mulle öeldi, et pean midagi ütlema." See kõik ei olnud mitte kuskilt otsast siiras ning see on põhjus, miks talle ei ole andestatud.

Süüdistab hoopis teisi

Nüüd näeme, kuidas minister poeb küll IRLi noorte ja naiste, aga ka luteri kiriku juhi selja taha jätkates õigustamist ja täiesti kõrvaliste teemade sidumist asjaga. Välja veetakse aastate tagused teiste inimeste eksimused panemata tähele oma sõnu ja eksijate kahetsust. Kangesti seda moodi, et teised las käigu minu sõnade kohaselt, kuid mina teen nii nagu mulle meeldib. On see ülbus ja kõrkus, võimetus oma eksimust tunnistada või meeleheitlik soov ametist kinni hoida?

Halenaljakas, et asja alguses oli küsimus andestamises, mida nüüd patustanu nõuab. Ta on unustanud, et andestamine saab tulla peale karistust ja kahetsust. Andestust ei saa nõuda, andestust saab paluda ning kannatanu voli on otsustada, kas andestada või mitte. Taaskord - kas minister saab aru, kuidas tema teod ja sõnad omavahel vastuolus on?

Justiitsminister peab aru saama, et tema enese käitumine on viinud selleni, et nüüd on aeg karistuseks - lahkuda ametist -, et mõelda ja kahetseda. Siis ehk tuleb ka andestamine.

Urmas Reinsalu lahkumise nõue ei ole poliitiline, see on küsimus väärtustest. Mina ei taha elada onuheinolikus Eestis.

Oleks tore, kui me ei peaks Eesti Vabariigi juubeliaastal jagelema selliste põhiväärtuste üle. Lahendus on lihtne - minister lahkub ametist. Kui mitte, siis vaidleme ja võitleme edasi.