Illustratsioon: Shutterstock, EPL

Siim Kuresoo avaldas 10. septembri Eesti Päevalehes kriitikat, mida ilmselt jagavad paljud rohelise maailmavaatega inimesed, puidust elektri tootmise vastu Eesti Energia põlevkivijaamades („Puidust elektrit? Me ju ei neela sellist silmamoondust alla!”).

Ta võrdles valitsust, kes on elektri tootmisel otsustanud asendada põlevkivi puiduga, oma vanaema kassiga, kes tegi kinniste silmadega pahandust. Minul oli metsaülemana Vihterpalus taksikoer Mäki, kes lärmas iga asja peale, mis liikus või häält tegi – olgu siis põhjuse või põhjuseta. Aeg-ajalt, igavuse käes vaeveldes, sönkis ta trepi ees tiire tehes sinna-tänna ja enne järjekordset tagasipööret koer seisatas, et mõnda aega lihtsalt lõuata. Märul kestis, kuni ta ise sellest väsis.

Rohesärklastega (pean silmas neid „roheliste silmaklappidega” inimesi, kes ignoreerivad elu objektiivset reaalsust) on sama lugu – käib üks pidev klähvimine eri teemadel. Küll on hambus Eesti metsandus, energia või putukad – igalt poolt terendavat maailma lõpp. Üks häälekamaid nõudmisi on kiire Põxit, samas ärritab neid aga põlevkivi osaline asendamine puiduga.

Praegu on siiski päris selge, et põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea, sest meil pole selleks häid alternatiive. Rääkimata sellest, et me sotsiaalseteks tagajärgedeks valmis oleks. 

Avalehele
149 Kommentaari