Sest kust pidi vaene Kohtla-Järve töölispoisist end väikemõisnikuks üles töötanud ja maaeluministriks edutatud Martin Repinski teadma, et Eesti ajakirjanikele pole miski püha ning nad on lõpetanud ka jälituskoerte kursused ning suudavad välja nuhkida ka kõige paremini peidetud räpasevõitu ärisaladused?

Seni oli ju iga keskerakondlase blati kahtlastest kommetest kirjutamine olnud, kas peaministripartei, prokuratuuri või salapolitsei, tegelikult lausa korraga kõigi, tellimus peavoolumeediale, et mustata rahva silmis opositsiooni. Ja nüüd ei jõua ära imestada - oled küll peaministriparteis, kuid ei mingit puutumatust! Saad sõimata kui krants.

Üllatas ka Jüri Ratast

Samasugune üllatus tabas ka Jüri Ratast ennast, kui riigi juhtiva uudisteprogrammi põhisaate ajal tuli korraga vastata lisaks ümaraks lihvitud vastustega eelarveteemadele ka muudele päevakajalistele küsimustele. Tševoo, Tallinna TV-s ju ei tehta nii! Nõukogude ajakirjanduskooliga härrasmees Heimar Lenk ja tema nooremad kolleegid küll nii matslikult ei käitu, vaid lasevad külalisel jutu lõpuni veeretada ning kiidavad veel takkagi.

Vürstiriigi meedias austatakse oma valitsejaid, Eestis mitte. Liiatigi, kui tegemist on veel avalikust rahast kinni makstava ajakirjandusega. Ja kui ringhäälingunõukogu uus esimees tänamatut matslust taunib, saadetakse ta uudistetoimetuse bossi ning Jürgen Ligi poolt pikema jututa sinna kohta.

Või siis Mihhail Kõlvarti, Yana Toomi ning Mailis Repsi kinnisideed venekeelse koolihariduse osas. Muidugi on keskerakondlikes vürstiriikides loomulik, et valitseja seisab oma alamate eest enda parima äranägemise järgi ega lase linnapiiritagusel Eestil liialt sekkuda oma siseasjadesse. Idite sam n***i oma eesti keelega.

Nüüd selgub aga, et Eestis muretsetakse tõsiselt eestivene noorte lohhistumise pärast, mida toetab nende puudulik keeleoskus. Ja kes väidab vastupidist, on eestlase vaatepunktist lihtsalt gavnjuk või eriti häälekalt põtkides huže tšem fašist. Olgem mõistvad! Muidugi ei pruugi neil olla vahet, et eestlastel on Eesti riigis eesti keelega tõsi taga ja ilma selleta siin kõrgele ei lenda. Eriti kui kogu tema senine edu poliitikuna ongi seisnenud Kremli kelladele kajana kaasa pizdiitamises.

Minister lendas toolilt

Ja sinna orki astus ka Mihhail Korb. Kui vürstiriikides on NATO-vastased seisukohad poliitiline peavool, milles väljendub valitseja ja tema partei ühtsus rahvaga, siis Eestis niimoodi ei mõelda. Siin on õpitud ajaloost, et Sinimägedes paneb vaenuväe seisma vaid rahvusvaheline vastujõud ja erapooletuse tingimustes võib jälle riigipea vedelaks lüüa, kui karu uriseb. Ja lendas minister oma toolilt. Mõtles küll, et pole vahet, mida bazaaritab, aga tutkit!

Ajaloo küsimustes on Keskerakonna šokk koguni nii võimas, et Yana Toom, Olga Ivanova ja Oudekki Loone ei saa tänaseni aru, millega nad 9. mai paiku said hakkama. Kuigi punakotkad enam tuulepealsele maale pomme tõesti ei loopinud, on „Valgus Koordis“ puhas ulmefilm.

Seetõttu ei peeta Eestis ka heaks tooniks muud pobedat, kui tolle sõiduauto hobiprojektina putitamist. Muu on ainult üks ohvrite mõnitamine.

Ladna, neil meestel olid taga NKVD tõkestusväeosad ja ees ainult hästi sisselastud kuulipildujasektorid, nende surm oli kurb lambasurm, kuid seda enam tuleb rääkida asjast nii nagu see päriselt oli. Meie kolmik aga vaid kütab nagu jaksab. Ei, nad pole dolbajoobid, see on kognitiivne dissonants üleminekul ühest inforuumist teise, oleme mõistvad. Kuigi kunagi ei saa välistada ka esimest võimalust.

Ennustan, et kohalikeks valimisteks on kõigil plaksumaisist juba süda paha. Keskerakond kas saab aru, et Eestis, kuhu nad on oma vürstiriigikeste võrgustikust sattunud, valitsevad teised kombed ja arusaamad ning nad kas lõimuvad siia ühiskonda ja lõimivad ka oma vürstiriigid või saadetakse nad järgmistel üldvalimistel künkalt n****i, tagasi oma vürstiriigikestesse. Niipalju siis neoliberalismi viljade koorimisest.